Kuidas on sanktsioonid Venemaale mõjunud?

Seni kannatatud rahvusvahelist finantssurvet, kulunud eraldisi ja reserve võib selles valguses vaadelda kui investeeringut, mis võib veel tulusaks osutuda, samas kui võitluse katkestamine tähendaks kogu senise panuse kaotamist. Kui soovime, et Putin lõpetaks sekkumise Ukrainas, peame täitma vähemalt ühe kahest kriteeriumist: kas võtma talt lootuse, et Ukraina murdub esimesena, või viima ta kogukulud nii kõrgele, et loodetud tulud ei ole enam atraktiivsed.

Rubla kompenseerib

Praktilisteks näideteks antud loogikat ilmestama sobivad nii nafta hinna languse mõju, rubla kursi languse mõju kui valuutareservide vähenemise potentsiaalne mõju Venemaale. Nii näiteks ei mõjuta nafta hinna langus Putinit seni oluliselt, kuni see toimib samas rütmis rubla kursi muutusega dollari suhtes – saades nafta eest küll vähem dollareid saab ta jällegi dollarite eest enam rublasid ja nafta töölistele makstakse palka just rublades.

Samuti ei ole ülemäära oluline ka rubla kursi langus ja inflatsioon, kuni see ei muutu hüperinflatsiooniks ja kuni vähemasti Ukraina grivna langeb kiiremini kui Vene rubla. Langev rubla soosib impordi kahanemist ja ekspordi kasvu, tasakaalustab sellega väliskaubandusbilanssi ning vähendab töötust. Ka valuutareservide alanemine keskmiselt 10 miljardi dollari jagu kuus ei ole probleemiks, sest odavnenud rublade suhtes on tagatisvara endiselt piisavalt, reserve on järel ligemale 350 miljardit dollarit, samas näiteks Ukraina reservid on langenud 15 miljardile dollarile.

Sanktsioonide mõju Venemaa peamistele majandusnäitajatele on toimunud tsükliliselt: esimene faas 2014. aasta aprillist oktoobrini oli mõju vähene või puuduv. Teises faasis, 2014. aasta oktoobrist aasta lõpuni, toimus koos sõjategevuse aktiivsuse kasvuga, rahvusvahelise surve tugevnemisega ja nafta hinna langusega kiire langus ka rubla kursis, Venemaa eelarve tasakaalus, börsiindeksite tasemes, valuutareservide tasemes ja riigi reitingutes. Kolmandas faasis alates 2015. aasta jaanuari algusest on toimunud tagasipõrge nii valuutakursi kui börsitaseme osas ning stabiliseerumine nafta hinna juures.

Ostujõud säilib

Sisemajandus kogutoodangu (SKT) osas näitavad viimased olemasolevad andmed (kolmanda kvartali lõpus 2014) 0,7% kasvu aasta baasil. Inflatsioon on olnud kasvav, jõudes veebruaris 16,7%ni aasta baasil, kuid seda on kompenseeritud kasvavate palkadega riigisektoris ja nii ei ole Venemaa kodanike ostujõud vähemalt eelmise aasta lõpu seisuga langenud (iseasi on kaubavaliku suurus).

Venemaa majandus on stabiliseerunud nn uues reaalsuses, kus aktsiate hinnad on kolmandik eelmisest allpool, väliskaubandusmahud on kahanenud, kuid väliskaubandusbilanss endiselt positiivne. Stabiilselt on kasvanud kahekohaliseks inflatsioon: rubla on stabiliseerunud ja palgad kasvanud inflatsiooniga samas tempos. Üha kasvav on ka riigisektor ning plaanimajandus, kuid reserve jagub, et samal moel veel paar aastat reformideta vastu panna.

Kui siia kõrvale asetada Ukraina näitajad, siis paistab olukord oluliselt alarmeerivam: SKT on aasta baasil langenud 15%, inflatsioon on kasvanud 35%ni, väliskaubanduspuudujääk oli ainuüksi detsembris 760 miljonit dollarit, riigieelarve on 4–5% puudujäägis ja valuutareserve on jäänud järele 15 miljardi dollari eest, mida ei saa enam kasutada grivna kursi toetuseks, mis on isegi langeva rubla suhtes kaotanud aastaga oma väärtusest kolmandiku.