Hüvasti, pension. Tere, kodanikupalk

Kui Bismarck umbes 150 aastat tagasi Saksamaal kaasaegsele pensionisüsteemile aluse pani, olid eeldused selle töölehakkamise eeldused hoopiski teised kui tänapäeval. Veidi varem alanud tööstusrevolutsioon muutis elanikkonna struktuuri, inimesed liikusid massiliselt maalt linnadesse, kuhu oli rajatud tehased, mis vajasid aina rohkem töökäsi. See omakorda mõjutas rahvastiku juurdekasvu, mis sai just sellel ajal erilise hoo sisse, võrreldes eelnevate tuhandete aastate pikkuse ajalooga. Ja mis viga niimoodi toimetada: elanikkond kasvab, ühiskond aina nooreneb ja pensionäre on tegelikult vähe (keskmine eluiga oli väiksem). Täielikult jätkusuutlik mõte, ütleksime tänapäeva keeles.

Iga asi aga saab kunagi lõpu või on sunnitud väliskeskkonna mõjudel muutuma. Selline pensionisüsteem toimib, kui ühiskond ei vanane. Meie elame teadagi missuguses olustikus. Vananemisega seotud valdkonnad peaks tänapäeva ettevõtlikel noortel peamine ärisuund olema, sest 20-30-50 aasta pärast on Eesti üks suur vanadekodu. Inimiga pikeneb, lapsi sünnib vähem, noored jäävad ja lähevad välismaale ja nii me sinna jõuamegi, päris kindlalt. Üks töötaja kolme pensionäri pikalt üleval ei pea, ta põgeneb enne siit kõrgete tööjõu- ja muude maksude peale. Surnud ring!

Kodanikupalga idee on mitmes riigis päevakorda tõusnud, ka meil. Soomlased viivad lausa läbi reaalset katset. Valitud inimestele jagatakse 560 eurot vabalt kätte, mingeid kohustusi seoses sellega ei ole. Ettevõtjana ütleme, et tegemist ülla, kuid äärmiselt lollaka ideega. Jagada inimestele raha lihtsalt niisama, tasakaalustamata teist poolt, kust see raha tuleks. Nagu sotsid ja kesikud väidavad, et majanduskasv tuleb jõukatelt võttes ja vaestele ümber jagades! Teame hästi, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja palmi all istudes banaan meile ka lihtsalt suhu ei kuku, rääkimata sellest, et raha puu otsas kasvab. Newtoni kolmas seadus ja mehaanika kuldreegel kehtivad alati, sõltumata, mida poliitikud ütlevad. Tihtipeale on nood aga reaalsustaju kaotanud ja usuvad, et loodusseadused kohandavad end nende tegevusega.

Aga ka siis võib ju veel jätkata. Süsteemi ilu seisneb selles, et kodaniku konto on päritav. Me lubame, et lapsed ja lapselapsed tänavad teid selle eest, mis lubab neil elada oma elu inimväärselt ja jõukalt.

Võidavad kõik

Mehaanika ja majandusreeglid jäävad kehtima. Riik ei pea enam muretsema oma vanurite ülalpidamise pärast. Vähenevad sotsiaalmaksud. Suurenevad riigi tulud. Töötuskindlustuse miljardid saaks investeerida samasse fondi. Pangad saavad uusi pikaajalisi kliente. Majandus ja börs saaks hoo sisse tänu fondi pikaajalisele investeerimisele. Kuna tegemist on EV kodaniku fondiga, siis äkki see liigutab mõne Eestis elava mittekodaniku lahti oma tänasest määramatuse tsoonist ning tooks meile juurde motiveeritud ja tarku EV kodanikke. Äkki mõni ema otsustab, et Eesti on siiski finantsilises mõttes turvaline paik ja ükskord, kui tema laps on suur, siis ta saab hakkama. Julgustab koju tulema ja sünnitama.

Norra naftafond on sealsetest elanikest miljonärid teinud. Araabia naftariigid investeerivad hambad ristis, sest nafta lõppeb ükskord, aga inimesed tahavad ikka süüa. Ka meie riigil on strateegilisi ja taastuvaid varasid, mis võiks osaliselt toetada sellist fondi. Paarkümmend aastat suhteliselt väikest investeeringut riigi, pankade ja inimese poolt annab tohutu rahalise leevenduse 20 – 30 aasta perspektiivis, harituse ja teadmised majandusest, rahvastiku juurdekasvu ja mis peamine, annab inimestele nende väärikuse. Rääkimata 100 aastasest nägemusest. Teeme ära.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

 

Autor: Raivo Hein ja Jaanus Paeväli