Keskerakonda rünnatakse kadedusest

Miks mitte varamaks?

Üks võimalus oleks kindlasti olnud Vabaerakonna pakutud üksikisiku tulumaksuprotsendi tõstmine. Mitte nii hea, kuid sisult ikkagi üheselt mõistetavam ning lihtsamini administreeritav, oleks ka uue rahandusministri Toomas Tõniste ettepanek tõsta käibemaksu. Rääkimata sellest, et mõistliku suurusega ettevõtte tulumaksu kehtestamine võiks olla ettevõtjatele vastuvõetavam ning pikemaajalist kindlustunnet pakkuv kui valitsuse praegune rapsimine aktsiisimäärade, panditulumaksu ja paljude teiste pisimuudatustega, mis ettevõtluskeskkonda mõjutama hakkaksid. Miks mitte mõelda ka kapitali ja varade maksustamise peale?

Millegipärast on opositsioon käimasolevas maksudebatis hakanud kõnelema riigile makstavatest maksudest kui repressioonidest ettevõtlike inimeste vastu. Maksud ei ole kindlasti mõeldud maksumaksjatele karistuseks, vaid selleks, et rahastada kogu ühiskonna huvides tehtavaid kulutusi. Ettevõtjad ei saa tulu mitte ainult tänu oma ettevõtlikkusele, vaid sellese annavad oma toetava panuse kümned tuhanded avalikust sektorist palka saavad töötajad.

Ratase rasked valikud

Jüri Ratase olukord korraga valitsust ja Keskerakonda juhtides pole kadestamisväärne. Sellist suurt organisatsiooni nagu Keskerakond ühe päevaga ei muuda, ei muuda ka mitte aastaga – tuleb toime tulla selliste inimestega ja sellise erakonnasisese poliitkultuuriga, nagu see hetkel on.

Siiski on erakonna käitumismustris juba toimunud tähelepanuvääne muutus. See kiirus, millega Keskerakond seekord patustajatest vabanes, oli muljetavaldav. Juba sama päeva õhtul pärast ebaõnnestunud NATO teemalise sõnavõtu päevavalgele tulekut oli Mihhail Korb ministriametist prii, samamoodi käis käsi korruptsioonisüüdistusega kinni peetud Arvo Sarapuul. Säärast otsustavust ei ole Keskerakond varem üles näidanud. Me ei kuulnud enam juttu, et ollakse puhtad nagu prillikivid või et teistel erakondadel on hingel hoopis suuremad patud.

See muidugi ei tähenda, nagu oleks Ratas suutnud Keskerakonnas korruptsioonilohe seljatada. Inimesi, kellele on omane käsi-peseb-kätt-tüüpi poliitikategemine, on erakonnas (ja muidugi mitte ainult Keskerakonnas) veel rohkesti. Kõige keerulisem on kahtlemata olukord Tallinna linnas, kus Keskerakonna ainuvõimu all on korruptiivne kultuur aastaid vohanud. Tallinna maksumaksjate jaoks oleks kindlasti kõige parem lahendus see, kui sarnane pööre, mis toimus vabariigi valitsuse tasemel eelmisel sügisel, leiaks sel sügisel aset ka linnavõimu juures – oleks viimane aeg liiga pikaks ajaks ainuvõimu nautima jäänud Keskerakond kas võimult tõrjuda või vähemalt ainuvõimust ilma jätta. Ma usun, et see looks paremad eeldused ka meeleparanduseks Keskerakonnas.

Venekeelne poliitik räägib vene valijaga