Meie võitleme vaesusega

Süvenev varaline ebavõrdsus, mille mündi teiseks pooleks on vaesus, on loomulik asjade käik riigi poolt ohjeldamatu vabaturumajanduse tingimustes. Liberaalse majanduspoliitika egiidi all 1990. aastatel kujundatud maksusüsteemi on n-ö ekspordiartiklina on müüdud välismaailmale kui Eesti edu taga olevat tegurit. Tegelikkuses on see andnud kordades vähem investeeringuid inimese kohta, võrreldes Põhjamaade progressiivse maksusüsteemiga, ning reaalsus on see, et teised riigid ei kipu meie mudelit kopeerima. Veelgi hullem, sotsiaalsed ja majanduslikud arengud Eestis on selle „lihtsa“ maksukeskkonnaga hoopis kreeni aetud.

Aastaid juurutatud maksusüsteemi tingimustes on majanduskasvust võtnud koore niigi paremal elujärjel olijad – kapitalimaksude madal, kui mitte öelda olematu tase ning ettevõtte tulumaksu puudumine soosib neid, kes omavad kontrolli kapitali üle. Tasub vaid vaadata ettevõtete ja kodumajapidamiste majandusnäitajatesse, kus joonistub välja ettevõtjate puhul jaotamata kasumite järjepidev kasv ning paljude keskmise sissetuleku või vaesuslõksus olijate jaoks võlgu elamine.

Teisisõnu: neile, kellel on varandust, tuleb seda juurde, ja nendelt, kellel seda varanatukest vähe, võetakse viimnegi. Toimemehhanism on lihtne – liitintressi põhimõttel ühtede jaoks spiraalina kasvav jõukus ja teiste jaoks laenuorjus, mida on võimendanud finantsettevõtete tegevus turgude ülekülvamisel erinevate laenutoodetega. Niisugust polariseerumist on aga toitnud mainitud „lihtne“ maksusüsteem.

Miks on vaja vaesust vähendada?

Tänase valitsuse maksupoliitika ongi suunatud aastatega juurdunud ühiskondlike probleemide lahendamisele, sh vaesusega tegelemisele. Vastu võetud maksureformide üheks eesmärgiks on parendada madalapalgaliste majanduslikku olukorda tulumaksuvaba miinimumi tõstmise kaudu. See samm teenib ühest küljest sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse vähendamise eesmärki, ent aitab ka turgutada sisetarbimist, mis positiivseks sõnumiks ettevõtjatele – lisaks eksporditurgudele saab suunata fookust siseturule.

Ekspertide hinnangute kohaselt on maksureformiga loodud eeldused täiendavateks rahasüstideks sisemajandusse, kuna kasvab töötajate netosissetulek. Näiteks järgmisest aastast kuni 1200 eurot kuupalka teenival töötajal – 75 protsenti kõigist töötajatest – jääb täiendavalt kätte 62 eurot igas kuus. Enamgi veel, ligemale 57 protsendile kõigist töötajatest jääb täiendavalt kätte ühe kuupalga suurune sissetulek ehk nn 13. kuupalk.

Maksupoliitika on vaid üks vaesusküsimusega tegelemise hoob. Paraku üksikute riiklike meetmega ei pruugi saavutada soovitud tulemust, kuna vaesus kätkeb mitmetahulist probleemi, mille põhjused ja tagajärjed on laiapõhjalised. Võib selgelt näha arengute jada surnud ringis, kus vaesus toidab vaesust – vaesuspiiril elamine tähendab ahtamaid võimalusi tervislikuks toitumiseks, mis negatiivselt mõjutab rahvatervisenäitajaid ja see omakorda vähendab töövõimekust (tootlikkust). Nõrk positsioon tööturul aga ei võimalda kõrgemat sissetulekut. Sestap koos maksureformidega peab ühte jalga käima ka efektiivse sotsiaalkaitsesüsteemi disainimine, rääkimata tervishoiu- ja hariduse korraldusest.

On oluline mõista, et riigi roll on ebakindluse vähendamine ja eelduste loomine stabiilsuseks, mitte ühiskonnaliikmete radikaliseerumiseks. Võitlus vaesuse kui majandusliku äärmuse vastu peab olema riigi üks prioriteetidest, kuna selle väljajuurimine võimaldab sillutada teed sidusama ühiskonna ja stabiilsema majanduse suunas. See võitlus peab olema vaba stigmadest ja saavutatav eri poliitikate koordineeritud elluviimisega.