Ukraina kodusõja serval

Kaader kümnemeetrise teiba otsas lehvivast Ukraina lipust suitsupilvedes Maidani väljakul Kiievis iseloomustab hästi segadust ja teadmatust, mis selles riigis valitseb. Ukraina tulevik on mattunud suitsu, kodusõda ähvardab ukse taga.

Euroopa Liidu (naabrus)poliitika on Ukrainas läbi kukkunud. Poliitilised ja diplomaatilised vahendid on ennast praeguse seisuga ammendanud ning häid lahendusi võimu ja opositsiooni kokkuleppeks enam ei ole.

Võimulolijate iha võimust iga hinna eest kramplikult kinni hoida on Ukrainas nii suur, et ei hoia tagasi ka oma rahva vastu relvi kasutamast. Traagiliseks pöördunud sündmuste valguses kõlavad äärmiselt küüniliselt Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši väited, et vastupidiselt oma nõuandjate soovitustele on tema olnud kategooriliselt jõu kasutamise variantide vastu. Lihtsaim variant verevalamist ära hoida oleks presidendil olnud juba kuid tagasi oma ametist tagasi astuda. Ta oleks võinud võimult taganeda ja erakorralised valimised välja kuulutada.

Praeguse presidendi ja tema pooldajate soovimatust tükikestki võimust loovutada näitab ilmekalt võimupartei suhtumine opositsiooni esitatud ettepanekutesse pöörata tagasi konstitutsioonis tehtud muudatused, mis suurendasid presidendi võimu. Need ettepanekud lükati tagasi. Ning kasutades ilmselt ära veel seda, et maailma tähelepanu on suuresti Sotši olümpiamängudel, asuti protesteerijaid ründama. Vahepealne vaherahu oli ilmselt vaid suitsukate uute operatsioonide ettevalmistamiseks, kuna eile jätkusid lahingud veel ohvriterohkemalt.

See näitab ühtlasi, et Euroopa Liidu riikide juhtide üleskutsed olid Janukovõtši jaoks nagu hane selga vesi. Piisavalt survet osapoolte läbirääkimiste laua taha istumiseks ei ole Euroopa Liit seni suutnud Ukraina võimudele avaldada.

Vaadates ajas tagasi tuleb tunnistada, et Euroopa Liit pani ikka kokku hakatuseks väga nigela Ukraina ELiga assotsieerimiseks mõeldud finantspaketi. Koos jäikade poliitiliste nõudmistega muutsid need tingimused Ukraina jaoks veelgi kehvemaks. Ja panid loobuma Venemaa kontrapakkumise kasuks. Ehkki sel ajal ilmselt ei osatud ette näha nii traagilisi tagajärgi, peaks Euroopa Liit oma teatavat kaassüüd tunnetades praegu siiski märksa jõulisemalt proovima Ukrainas (vahe)rahu jalule seada.

Tõsi küll, nüüd on räägitud küll usutavasti mõjuvamast (s.t isiklikum) lähenemisest vägivalla põhjustajate suhtes, nendele sissesõidukeelu kehtestamine, varade külmutamine jne. Kindlasti ei tohiks aga vältida sulaselget seisukohta, et vastutuse peab ühtlasi võtma ka president Janukovõtš. Diplomaatilisest diplomaatiast, nagu näha, jääb selgelt napiks.

See on viinud olukorrani, et suures Ukraina ümber käivas geopoliitilises mängus on Venemaa trumbanud Euroopa Liidu selgelt üle. Venemaal on sisekonfliktis Ukrainat märksa parem oma võimutsoonis hoida. Ega´s ilmaasjata aktiveerunud kohe ka näiteks venemeelsed Ida-Ukraina ja Krimm väljaütlemistega võimalikust suuremast autonoomiast või Venemaa rüppe minekust. Praeguste sündmuste eskaleerumisega nihkubki Ukraina üha selgemalt Vene mõjusfääri.

Konflikti lõpliku lahenduseni on Ukrainas kindlasti veel palju minna. Seda enam, et praegu ei ole ka õiget teeotsa selleks olemas ning pole teada, kui suur pauk sealt veel tulla võib. Ning kas riik pärast seda üldse ühte tükki jääb. Koos ülejäänud Euroopa Liiduga diplomaatilise surve jõulise karmistamise kõrval peaksime aga Eestiski ilmselt juba valmistuma Ukraina võimalikus kodusõjaks ja sealsete põgenike vastuvõtuks.

Ukraina kodusõja serval

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised