Eetika, saatanad ja vabadusvõitlejad

vahekordadest kirjutavast omaaegsest Teaduste Akadeemia presidendist, kelle valitsemise ajal näiteks ei kõlvanud väljapaistev Jüri Lotman kuidagi akadeemikuks. Kuigi moraalselt-eetiliselt oleks nagu pidanud igati kõlbama.

Läinud nädala olulisimaks sündmuseks, millega ajakirjandus meid kostitas, oli teade Eesti ühiskonna lõhenemisest. Ja seda moraali ning eetika küsimuses.

Väidetavalt olevat osa meist jäänud ühele ja teised teisele poole eetilise lubatavuse piiri. Tegelikult on see aga võimatu. Ja isegi endine siseminister pole mingit moraali- ega eetikapiiri ületanud. Sest moraali ja eetika piir (vähemalt nõukogude aja tegude kontekstis) on tänapäeva Eestis nihutatud nii kaugele, et seda praktiliselt polegi võimalik ületada.

Nõukogude ajajärgu poliitiliste tegude hindamise eetilised piirid on Eestis pandud paika alates sellest hetkest, kui kohtunik Ain Seppiku aegne ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees valiti Eesti Vabariigi presidendiks. Ja siia

tulebki panna punkt. Kui tegemist pole aegumatute inimsusevastaste kuritegude väljaselgitamisega, siis on ülejäänu juba poliitika, aga mitte eetika.

24. jaanuaril suri üks Eesti väljapaistvamaid vabadusvõitlejaid, kuus aastat vangistuses veetnud ja 1981. aastal NSVLst välja saadetud Eesti Demokraatliku

Liikumise juhtfiguur Sergei Soldatov. Alles 5. veebruaril ilmus Postimehes Eesti Endiste Poliitvangide Liidu Tartu Ühenduse tagasihoidlik, pildita järelhüüe. Palju siis väikesel ühendusel leidub raha. Ja ongi kõik. Ei mingeid juhtartikleid, ei mingeid usutlusi. Ehk kui mõne tänase poliitvankri ette ei

rakendu, siis polekski nagu olemas olnud. Isegi vabadusvõitlejat mitte! Nii palju siis eetikast.