Eesti ettevõtlus strateegilise ülevõtmismaania sihtmärk

Välisriikide huvi on strateegiliselt eluline. Paljud välisriigid näiteks näevad rahalisi investeeringuid ette selleks, et riiklikul tasemel toetada oma väikeettevõtete arengut ja kasvu vähem arenenud riikide territooriumil. Põhjuseks on asjaolu, et arenenud riikides on väike- ja keskmise suurusega ettevõtlus saavutanud oma lae ja edasine areng on piiratud.

Töökohtade loojad ja maksubaasi tagajad on aga eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtted ning nende maksimaalselt 5?10-line iga-aastane juurdekasv ei rahulda arenenud riike kuidagi. Arenenud riikidest vähem arenenud maadesse suunduvaist välisinvesteeringuist on 70?90 vähemal või suuremal määral M&A tehingutega seotud. Eestis on see näitaja hinnanguliselt 30?40 ehk suurusjärgus 3 miljardit krooni aastas. See teeb 700 000?800 000 krooni väliskapitali ühe potentsiaalselt ülevõetava väikeettevõtte kohta.

Uuringud näitavad ühtlasi, et otsesed välisinvesteeringud ja M&A tehingute maht sihtriigis on otseses positiivses korrelatsioonis ning mõlemad näitajad kasvavad jõudsalt. Vähem kui pooled ülevõetud firmadest õigustavad uue emafirma omanike kasumi- ja muid ülevõtmisega kaasnevaid lootusi.

Negatiivseks juhuks on ülevõtjatel valmis varustrateegiad alates erinevaist restruktureerimis- ja saneerimisskeemidest, lõpetades pankrottide ja likvideerimistega. Negatiivne arengustsenaarium võib kaasa tuua töökohtade kaotusi, häireid ettevõtluskeskkonnas, mitteproduktiivseid kohtuvaidlusi jms.

Aktiviseeruv ülevõtmissurve paneb Eestis tegutsevad väikeettevõtted hoopis uude ja tundmatusse olukorda. Ühelt poolt tekib võimalus teenida konkreetset raha, kuid teiselt poolt puutumus tundmatuse ja täpselt defineerimata ohtudega.

Paljudele Eesti väikeettevõtjatele on täiesti tundmatud sellised kategooriad, nagu aktsiate (osaluse) parkimine, suure riskiastmega võla ostmine, varjatud varade väljatoomine ja hindamine, juhtkonna liikmete osalus, (tehingu) väärtusel baseeruv laenuvõimendus jms, rääkimata komplitseeritumatest ülevõtmisskeemidest.

Lisaks sellele ei arvesta oma huvide eest seisvad ülevõtjad endiste omanike maine, hea edasise käekäigu, juriidilise puutumatuse ja kultuuriliste omapäradega (eiratakse 80 juhtudest), rääkimata psühholoogiliselt ebameeldivatest taktikatest, mis on suunatud nt korrumpeerunud ja ebaausa ettevõtte omaniku väljavahetamiseks jms. Eesti ettevõtlus pole kirjeldatud keskkonnamuutuseks oma sisemuses valmis.

Kuidas ettevõtjad muutunud olukorras käituvad? Suur osa ettevõtteist läheb lihtsalt lõhki, st allub survele ja müüb end maha või likvideerub vastupanuta etteantud tingimustel. Eestis võiks selliseid firmasid olla 1000?1500. Teine osa unistab suurest rahast ja loodab head tulevikku. Liimile aitab minna ka see, et ülevõetava firma osanikud/aktsionärid saavad tavaliselt selliseis tehinguis ka tegelikult pisut rikkamaks. Nii ühel kui teisel juhul on tulemus see, et müüjad kirjutavad igaks juhuks alla kõigele, sellelegi, millest aru ei saa. Edu ei saavutata aga kumbagi käitumisreeglit järgides.