Võimumehed suruvad advokaate oma talla alla

Advokaaditagatiste elimineerimisega tehti ots lahti kriminaalmenetluskoodeksis (KrMK), millega lubati uurimisorganil teha läbiotsimist ja võetust advokaadilt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjate suhtes. Selleks piisab kohtumäärusest, kusjuures seaduses on "unustatud" lahti kirjutada, millisel juhul keeldutakse kliendiinfo saamiseks läbiotsimise lubamisest. Seadusemuudatusega kammitseti ühtlasi meile kõigile põhiseadusega tagatud kaitseõigust ja põhiõigust mitte tunnistada iseenese vastu, samuti õigust sõnumite saladusele. Kaitseõiguse realiseerimine on võimatu teabe edastamiseta usaldusadvokaadile, viimaselt võib aga teabekandjad ära võtta.

Seega jääb isikul üle kas riskida sellega, et tema edastatud teave võidakse ära võtta, mis on samane enda vastu tunnistamisega, või loobuda kaitseõigusest. Kehtiv KrMK ja kehtima hakkav kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette võimalust advokaadi viibimiseks tunnistaja ülekuulamise juures.

Ka seetõttu on põhiseaduses tagatud kaitseõigus praktikas deklaratiivne sõnakõlks. KrMK vastuolu rahvusvahelise õigusega on ilmne. Mainitud kurjategev säte kaotab oma elujõu hiljemalt Riigikohtus või Euroopa Inimõiguste Kohtus. Inimõiguste Kohus on mitmetes lahendites rõhutanud, et kaitseõigus ei pea olema illusoorne, vaid praktiline ja efektiivne ning selle eelduseks on konfidentsiaalsus, puutumatus ja advokaadile edastatava teabe saladus. Vastasel juhul ei ole kohtupidamine demokraatlik ja õiglane. Kui KrMK puhul unustatakse euroopalike põhimõtete olemasolu, siis paradoksaalselt püütakse advokaaditagatisi kärpida ka eurodirektiivide abil nende Eestile sümptomaatiliselt üliagara ja laiendava tõlgendamise teel. Kurikuulsat eurodirektiivi, mis paneb advokaadile koputamiskohustuse rahapesuasjades, on siinses seaduseelnõus oluliselt laiendatud, jättes arvestamata, et euroopalik rahapesu mõiste on niigi tunduvalt kitsam kui Eesti oma. Viimase sammuna on mindud advokatuuri kui sõltumatu institutsiooni kallale, püüdes saavutada seda, mida ei suutnud isegi nõukogude võim.

Kooskõlastusringil on seaduseelnõu, mille kohaselt saavad õigusbüroode pidajad lihtsustatud korras vandeadvokaatideks, läbimata advokaatidele seni kohustuslikuks olnud kolme rasket eksamit ja pikemaajalist praktiseerimist patrooni järelevalve all. Sellega püütakse muuta advokatuuri vähemkvalifitseerituks ja sellega ka hambutumaks, mis muudab advokaadibürood võimudele kliendiinfo hankimisel hõlpsamaks saagiks.

Samas püütakse seniselt sõltumatult advokatuurilt võtta ka atesteerimisõigust. See avab võimudele tee õiguslikult ebaefektiivsemate ja seega ametnikele ohutumate juristide vastuvõtmiseks ja tugevamate "tülitekitajatest" advokaatide kõlbmatuks tunnistamiseks.

Advokaaditagatisi püütakse kärpida senikaua, kuni endal tekib vajadus sõltumatu advokaadi abi järele. See meenutab raskelt haigestunud antisemiiti, kes puges nahast välja, et saada juudist meditsiiniprofessori ravialuseks.