Euroala sügisene kassiahastus

Kasvu kiirendamine euroalas teises kvartalis stimuleeris finantsturge ja eurot, nüüd on selge, et see oli ajutine. Hispaania, Iirimaa ja Kreeka SKP on ikka veel kahanemas või vaevu suurenemas (Itaalia, Portugal).

Isegi Saksamaa ajutine edu sunnib ettevaatusele. 2008.-2009. aasta finantskriisi ajal langes Saksamaa SKP rohkem kui USAs. Saksamaa tootlikkus jääb alla kriisieelsele tasemele. Lisaks toimivad kogu euroalal kõik faktorid, mis viivad aasta lõpus ja 2011. aastal majanduste kasvu aeglustumiseni. Eelarvestiimul muutub rangeks eelarve kokkuhoiuks ja pidurdab kasvu. Varude reguleerimine, mis ajendas suuremat osa SKP kasvust, on lõpetatud ja tulevikult varastanud maksupoliitika ("raha käparditele" jne) on otsas.

Üleilmse kasvu aeglustumine ja topeltlanguse oht USAs ja Jaapanis tõkestavad ekspordikasvu, seda ka Saksamaal. Sealne ekspordi ja tellimuste vähenemine, tööstustoodangu aneemiline kasv ja investorite usalduse langus näitab, et alanud on aeglustumine.

Perifeerias lükkasid päästepaketid probleemide lahendamise edasi, alles jäid suured eelarvedefitsiidid ja riigivõlad, suured jooksevkonto defitsiidid ja erasektori välisvõlad; konkurentsivõime kaotamine; madal potentsiaalne ja tegelik kasv ning pankade ja finantsasutuste suured riskid. Seetõttu on Kreeka maksejõuetu, tõsises hädas on Hispaania ja Iirimaa ning isegi Itaalia, mille jalgealune on kindlam, ei või endaga rahul olla.

Kuna eelarvekärped tähendavad tugevamat survet majanduslanguse ja deflatsiooni suunas, on siseriikliku nõudluse kasvu kompenseerimiseks ja suurendamiseks Saksamaal tarvis suuremaid rahalisi stiimuleid eelarvekärbetega viivitamise kaudu. Kuid euroala kaks suurimat poliitilist mängurit Euroopa Keskpank ja Saksamaa valitsus ei soovi sellest kuuldagi. Ülejäänud euroala on ainult pisut paremas seisus.

Belgia peaminister Yves Leterme, kes praegu peab roteeruvat ELi presidendi ametit, räägib nüüd Euroopa suuremast poliitilisest ühtsusest ja koordineerimisest. Kuid Leterme tundub olevat võimetu omaenda riikigi ühtsena hoidma. Paljud eurotsooni liidrid on omal maal nõrgal positsioonil. Poliitika muutub paljudes Euroopa osades natsionalistlikuks ja kohalikuks, mis peegeldub immigrantidevastases tegevuses, mustlastele suunatud haarangutes, islamikartuses ja äärmuslike paremparteide esilekerkimises.

Seega on eurotsoon, mis vajab karme eelarvekärpeid, struktuurireforme ja sobivaid makroökonoomilisi ja finantsstrateegiaid, poliitiliselt nõrgenenud nii ELi kui ka siseriiklikel tasanditel. Seetõttu pakun parima stsenaariumina välja, et euroala rabeleb mõne aasta jooksul kuidagi hädast välja. Halvimal juhul euroala laguneb riigivõlgade ümberstruktureerimiste ja mõne nõrgema majanduse lahkumise kombinatsiooni tõttu.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org