Läbi nagu läti raha

IMF-i raport Läti kohta näitab, et ennem läheb kaamel nõelasilmast läbi, kui Lätil õnnestub devalveerimist vältida.

Jüri Uustalu

IMF Country Report 09/297 (Republic of Latvia) pakub huvitavat lugemismaterjali. Võiks ütelda, et nii avameelset Läti probleemide kajastust polegi juhtunud lugema. Kõigepealt selgub, et Läti püüdis „viie rikkaima“ hulka saada veelgi kiiremini kui Eesti ja „saavutas“ buumi ajal inflatsioonitempo 18 protsenti aastas. Sellest arutust inflatsioonist tingituna nüüd rekordiline majanduslangus.

IMF võrdleb Lätit nii Indoneesiaga (1997), Argentiinaga (2001) jne. – Läti on kõigist kõige ees. IMF järeldab, et Läti majanduses on kinnisvaramulli tagajärjel toimunud pöördumatu tagasiminek (permanent output loss). Selle tagajärjel saavutab Läti majandus oma 2005. aasta taseme uuesti alles kusagil 2015. aasta paiku – tõeline kaotatud aastakümme!

Suurt tähelepanu pöörab raport Läti eelarvepoliitikale. Läti maksutulud on kokku varisenud – käibemaksu laekumine (maksutõusule vaatamata) on kukkunud umbes 30% möödunud aastaga võrreldes. Maksulaekumiste vähenemine on samuti pöördumatu – selle tõttu on tekkinud eelarve struktuurne puudujääk (structural deficit), mis äraseletatult tähendab, et Läti ei suuda olemasolevat riigiametnike armeed enam üleval pidada. Vaadeldakse mitmeid riigieelarve kulutuste vähendamise viise – pensionite vähendamine, palkade vähendamine jne, kuid ainuke reaalne viis eelarvet stabiliseerida (ja mis seal salata, IMF-ile raha tagasi maksta) on ametnike vähendamine umbes kolmandiku võrra.

Washingtoni eksperte paneb imestama Läti võimumeeste jõhkrus ja lausa põlgus oma rahva vastu. IMF ja World Bank ei saa aru, miks kärpeid üritatakse läbi viia kõige nõrgemate kulul – näiteks on õpetajate palka alandatud pea miinimumpalgani. Raskes majandusolukorras peaksid uued maksud olema ennekõike progressiivsed: selleks on IMF soovitanud kinnisvaramaksu, mis on ka nüüd rakendunud, kuigi naeruväärselt madalana – 0,2% (peaks olema vähemalt 2 protsenti).

Mind ennast teeb ettevaatlikuks IMF-i kidakeelsus pankade riikliku abistamise programmi kohta. Tähelepanuväärne on, et IMF ei tee vahet erasektori ja riiklike kohustuste vahel (näib, et kui eraisikud ei jõua Rootsi pankade rumalusi kinni maksta, siis peab seda tegema Läti riik!). Näiteks Parexi kohta märgitakse, et kuigi seal on kinni mitmete deposiitorite raha, jätkab Läti valitsus Parexi välisinvestorite kaotuste hüvitamist (deposiitoritest eespool!!!). Samas valguses paistab täiesti propagandistliku valena Ansipi väide, et Eesti riigivõlg väike olevat...

Läti välisvõla dünaamikat käsitledes vaatleb IMF mitmesuguseid võimalikke stsenaariume – koos 30% kontrollitud devalvatsiooniga ja ilma. Kahjuks jääb võla projektsioone vaadates vähemalt minule mulje (võlg mõnedes stsenaariumites üle 200%/SKP) et on ebatõenaoline, et Läti suudaks taolist (ja muide, peale sunnitud ning ebaõiglast) võlga maksta. Järjest enam hakkab asi sarnanema Argentiinaga (kelle võlga vähendati hiljem umbes 66% võrra) ja kes oli sunnitud 75% devalveerima.

Omamoodi huvitav on vaadata ka Läti valitsuse suhtumist asjasse. Tundub, et lätlased peidavad siiani oma pead liiva all ega taha olukorra tõsidusest aru saada. IMF nimetab Läti valitsuse nägemust asjast viisakalt „optimistlikuks stsenaariumiks“. Selle stsenaariumi võib kokku võtta järgmiselt: „Loodame, et asjad iseenest paremaks lähevad“. Lootus on lollidele.

Läbi nagu läti raha

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised