Toetus rikub ettevõtjat

Samamoodi kipub olema ka toetustega, mis alustavale või arenevale ettevõtjale mõeldud. Riik pakub tuge, et ettevõtted saaksid kiiremini jalad alla ja majandus elavneks, aga sageli ei mõisteta, et see ei ole kingitus, see on kahepoolne äritehing isegi juhul, kui pole selgelt kirjas, et toetuse saaja kohustub teatud aja jooksul maksma endale töötasu ja sellelt riigile maksud.

Töötukassa alustava ettevõtja toetuses on kirjas nõue, et toetuse saaja peab selle tagastama täies ulatuses, kui majandustegevuse alustamata jätmine või lõpetamine ei ole seotud mõjuvate põhjustega. Hoida oma vastloodud ettevõtet paar aastat elus ei ole just kõige raskem ülesanne, ega kohusta õigupoolest mitte millekski – kasu riigile on minu hinnangul vaid selles, et üks inimene on saanud võimaluse end ise ära elatada, kuigi ametlike aruannete järgi pole näha, millises osas see ettevõtja end toetust saanud firma abil tegelikult ülal peab.

Vaadates mõne toetusi saanud ettevõtja käibeid on ju selgelt näha, et teise või isegi kolmanda tegutsemisaasta alguseks ei ole jõutud sellise käibeni, mis koos materjali ja muude kuludega ületaks 1333 eurot kuus – jällegi avalik info, sest kui see piir oleks ületatud, oleks ettevõtja sunnitud registreerima end käibemaksukohuslaseks. Lisaks tuleb näiteks EASile esitatavas äriplaanis ära näidata, millal ja millist palka hakkad endale maksma ja osades meetmetes on ka nõue, et see palk oleks maakonnas makstav sama valdkonna keskmine.

Näiteks minu üks osaühing Leisi Lapikod on EMTAKi koodi järgi kodutekstiile tootev ettevõte. Kui oleksin firmat asutades tahtnud taotleda EASi alustava ettevõtja toetust, oleksin pidanud juba esimese aasta eelarvesse sisse kirjutama vähemalt 700eurose brutopalga – sest see toetus ei ole kingitus, saadud raha tuleb pärast maksude näol riigile tagasi maksta. 700eurone brutopalk oli statistikaameti andmetel Eestis isegi kunstivaldkonnas juba aastal 2013.

Siin ongi see koht, kus toetuse taotleja peaks endalt küsima – kas ma suudan sellist palka endale maksta? Kui on selgelt näha, et isegi kahe aasta jooksul ei suuda oma tegevusega palga maksmiseni jõuda, siis tuleks oma äriplaan tõsiselt läbi vaadata ja mõnikord isegi toetuse taotlemisest loobuda – aga kui paljud seda teevad? „Mis käes, see käes,“ nagu mu esimene ämm tavatses öelda, kui õnnestus nõukaajal kätte saada mõni letialune kaup, mida tegelikult vaja polnud. Mentaliteet, mis tol ajal oli nii levinud, kehtib meie ühiskonnas visalt edasi – kui juba antakse, siis tuleb võtta. Sest lõppude lõpuks pole selles midagi kriminaalset, kui aasta-paari pärast selgub, et käive ei kasvanud nii nagu loodetud ja palka maksta ei suutnud ettevõtja endale isegi miinimumi mitte. Olukord, mida kirjeldan, ei ole spekulatsioon – alles hiljuti kuulsin üht toetusesaajat teistele oma valdkonna inimestele kurtvat, et tal on toetuserahast osa kasutamata, aga mitte kuidagi ei suuda välja mõelda, mida veel vaja oleks. Lisaks on info ettevõtete makstud maksude kohta maksuameti kodulehel avalikult väljas.

Kui kohtumisel rahandusminister Maris Lauriga pakkusin välja, et toetuste asemel võiks kehtestada maksuerisused nii valdkonniti kui piirkondade kaupa (tuues näitena Suurbritannias kehtestatud süsteemi), siis vastas minister, et sellist süsteemi hakataks kohe ära kasutama. Maksuerisuste kehtestamise mõte on selles, et alustavad väikeettevõtjad saaksid aega end üles töötada ja vastavalt sellele, kuidas käive kasvab, kasvaks ka maksukohustus. Piirkondlike maksuerisuste mõte aga selles, et maksuraha riigis ühtlasemalt jaotuks – linnriigistumine, mis Eestis tänaseks tekkinud, on ohtlik nii majanduse heale toimimisele kui ka riigi julgeoleku seisukohalt.

Ma ei märganud ministrilt küsida, et kas siis tänast toetuste süsteemi ei kasutata ära. Isegi siin väikeses Leisis, kus elan, on olemas ehe näide sellest, kuidas ettevõtja toetusena saadud 1,5 miljonit Eesti krooni tasku pistis ilma, et üldse mingit äritegevust oleks alustanud. Inimesi, kes süsteemi ära kasutavad, leidub alati, aga võiksime majanduse elavdamiseks siiski valida variandi, mis aitaks inimestel turumajanduse tingimustega harjuda, mitte aina toetusi jagades venitada plaanimajanduses kehtinud mentaliteeti „Mis käes, see käes!“.