5 sammu majanduspoliitika parandamiseks

Targad lahendused

Esiteks, julgeoleku asetamine majanduspoliitika keskmesse. Peame suutma eksistentsiaalse hirmu rahaks teha. Meie kontektsis ei tähenda see relvatööstuse arendamist, vaid pigem tarkade lahenduste otsimist küberturvalisuses, energeetikas jne. Nendes valdkondades peaksime toetama õppekavade­ arengut, teadus- ja arendustegevust jms, et tekiks teadmistepõhine julgeolekutööstus. Kaitsekulutuste prioriteet peaks olema just sellise tööstuse arendamine.

Teiseks, tööstusettevõtete Eestis paiknevate väärtusahelate arendamine. Peaksime aktiivselt tegelema vähemalt mingi osa väärtusahelate kodustamisega, sest see toob töökohti ja kõrgemaid palku ning ka nõudlust enamate rakendusuuringute järele ülikoolides. Hea näide on energeetika, mis on praegu sisuliselt ainus valdkond, kus juba on märkimisväärsed kodumaised väärtus­ahelad. Selles sektoris toimuv on aga hea näide, kuidas meie tänane liba-laissez-faire poliitika on umbe jooksnud. Selle asemel, et kodumaiseid väärtusahelaid läbi koduturu ja ekspordi­ võimendada, vaidleme selle üle, kas põlevkivi saab otsa ning kas sellest on mõtet toota energiat.

Kolmandaks, nii mitmeski teenindussektoris­ on suured ettevõtted konkurentsi piiranud. Nii, nagu ka Äripäev oma eksperimendis Mantlis Mandel näitas, on jaekettide ning sealt edasi kaubanduskeskuste turujõud liialt suur ning piirab uutel ideedel ja tulijatel turule ligipääsu. Teadmistemahukas teenusmajandus nagu disain vajab kohapealset turgu, et katsetada uusi tooteid ja teenuseid. Kettide ja keskuste turujõu alus on osaliselt halb ruumiline planeerimine (keskuste suurust ja asukohta saab planeeringutega lihtsasti suunata) ning teisalt modernistlik elu- ja töökeskkonna füüsiline eraldamine. Meie linnade arendamine ühtse ja tiheda elu-, meelelahutus- ja töökeskkonnana on palju olulisem kui territoriaalne haldusreform. Selleks peab aga teenindusvaldkonna konkurentsi suunama uute ja väikeste tulijate kasuks.

Aitame kohalikku ettevõtjat

Neljandaks, avalike teenuste arendamine ja uuendamine. Riik on ja jääb väga oluliseks teenusepakkujaks koolidest haiglate, looduskeskkonna ning kultuurini­ välja. Peame küsima, kui palju haigekassa tellimustest aitab ülikoolist väljakasvaval kohalikul­ ettevõtjal turule jõuda, kui palju koolitoidust on kohalik jne. Innovatsioon avalikes teenustes ei pea tähendama ainult kokkuhoidu, vaid peab looma uusi turge kohalikele ettevõtjatele.

Kõige lihtsam etteheide majanduspoliitilisele­ patriotismile on see, et me hakkame korruptsiooni toitma. Selle vältimiseks peab, viiendaks, kasvatama ettevõtlus- jt turuosaliste organisatsioonide (sh ka ametiühingud) rolli majandus­poliitikas. Taolistel sektoriaalsetel organisatsioonidel (nt IT-ettevõtete liit) peab olema teatav­ vetoõigus poliitika kujundamises. Poliitikud ja ametnikud peavad korruptsiooni vältimiseks looma endale vestluspartnerid organiseeritud huvigruppidena. See tähendab ideede võitlust ja konflikte ning kindlasti aeglustaks poliitikakujundamist. Samas tõstaks see poliitika kvaliteeti ja seadusjärgsust märkimisväärselt, sest umbusaldus väheneks.

Majanduspoliitiline patriotism ei ole maailmas midagi uut. Selle sisu on turujõudude ärakasutamine enda riigi huvidest lähtuvalt. Kui looksime patriotismi indeksi, siis selle esirinnast leiaksime riigid nagu USA, Iisrael, Singapur, Lõuna-Korea, Jaapan. Pole just häbiväärne seltskond.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.