Teeme amprist kauba

Tarbija energiaettevõtjana

Kui üks küla otsustaks ühel hea päeval, et soovib hakata ise tegelema energia tootmisega, tegutseda energiaühistuna, varustamaks oma küla liikmeid nii elektri kui ka sooja veega kohaliku taastuva ressursi baasilt, siis jookseb hea idee ja algatus tõenäoliselt kiiresti liiva. Probleemid algavad sellest, et seadus ei tunne energiaühistu mõistet, see muudab asjaajamise oluliselt keerulisemaks, kuid takistused pole sugugi vaid juriidilist laadi. Üldjuhul ei või elektrivõrku ehitada mitte keegi teine peale tegevusloaga võrguettevõtja ning kui otseliini ehitamiseks üldse luba saadakse, siis selle riigilõivu suurus muudab tegevuse mõttetuks, eriti kuivõrd otseliini kaudu võib energiaga varustada vaid ühte tarbijat.

Miks siis tarbijal ei lubata otsustada, mis on tema jaoks parim lahendus? Esimene selgitus on tavapäraselt seotud investeeringutega, mis on tehtud ja tehakse võrkudesse, et tagada energiavarustus ja hoida võrgud töökorras. Kui lubada nutikamatel-ettevõtlikumatel oma lahendustega tsentraalsete võrkude kasutamisest loobuda, siis jääb finantseerijaid üha vähemaks ja võrgutasud tõusevad veelgi.

Teine probleem, mis tõstatatakse, puudutab varustuskindlust: kui tarbija tegutseb energiaühistuna, tegeleb energiatootmisega, et varustada end ise elektriga, siis – kui mingil põhjusel peaks „oma energialahendus“ alt vedama – kes võtab vastutuse, et toas põleks tuli ja kodu oleks soe? Lahenduseks, mis vastaks tarbijate vajadustele ja soovidele ning samal ajal maandaks nimetatud probleeme, võiks olla turu järkjärguline avamine võrguettevõtluseks, järgides protsessis pidevalt tarbijate tagasisidet.

Mitte konkurent, vaid partner

Mida tähendaks ettepaneku realiseerumine ja turu avamine võrguettevõtluseks? See tähendab, et võrgu omanikul, kes on teinud juba olulised investeeringud, võiks olla võimalus valida – kas tegutseda ise võrguettevõtjana või anda oma võrk huvitatud osapoolele, näiteks mõnele külale või tööstuspargile, osaliselt või täielikult rendile. Seda võib teha nii enampakkumise korras kui ka poolte läbirääkimiste teel. Sealjuures peaks võrgu omanik leppima huvitatud osapoolega kokku nii renditasu kui ka hoolduskohustuse jagunemises, mis maandaks probleemi, kes võtab vastutuse, et tuli põleks ja tuba oleks soe.

Lisaks peaks võrguettevõtluseks avatud turul olema võimalik lihtsamalt ja ilma oluliste takistusteta ehitada kohalikke vajadusi katvaid mikrovõrke, seda nii enda kui ka teise huvitatud isiku tarbeks. Seda eeldusel, et uus lahendus on mõistlik ja põhjendatud ehk siis olemasoleva võrguga liitumisest või rendilevõtmisest majanduslikult otstarbekam, kiirem ja odavam. Alternatiivse kohaliku lahenduse loomine osutuks kiiremaks ja odavamaks näiteks juhul, kui võrguettevõtja võrk ei asu liitumiskoha läheduses, mis tähendab, et liitumistasu võib ollaebaproportsionaalselt kallis ja ehitusaeg pikk.

Oluliseks teemaks on ka liitumisvõimsused, mille vajadus võib ajas muutuda. Ei ole harvad juhused, kus tarbimiskohale on ostetud rohkem ampreid, kui tegelikult tarbijal vaja on. Selleks, et vältida ebaotstarbekat uue võrgu juurdeehitamist olukorras, kus vabu võimsusi tegelikult on, võiksid liitumisvõimsused olla järelturul samas võrgupiirkonnas vabalt kaubeldavad, kasutusse antavad või võrguettevõtjale tagasi müüdavad. Tänu kauplemisele jääks tegemata nii mõnigi investeering võrku, mis omakorda aitaks kontrolli all hoida ka võrgutasusid, mis investeeringute korral suureneks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.