Soome vaevleb kõrgete palkadega

Selles osas aitab tööjõu vaba liikumine loodetavasti kaasa endiste sotsialismimaade kiiremale arengule, aga võib pidurdada mingil määral rikkamate riikide arengut.

Soome ja ka teiste Skandinaaviariikide puhul ei saa mööda ametiühingute rollist, mis on kujunenud märksa jõulisemaks kui ülejäänud Euroopas. Ametiühingutesse organiseerumise tase on kõrge ja sektori tasandi kollektiivläbirääkimiste roll töösuhete, sh palkade reguleerimisel, väga oluline. Ühelt poolt tähendab see stabiilsust ja kõrgeid garantiisid töötajatele, teisalt aga jäikust ja madalat reageerimisvõimet, märksa vähem tegutsemisvabadust ja paindlikkust ettevõtetele.

Kui Eestis tõusis buumiaegadel brutokuupalk üle 20% ja kriisiaegadel langes üle 6%, siis Soomes olid need arengud märksa rahulikumad – ei toimunud sarnast palgarallit ega ka langust. Pikad sotsiaaldialoogi traditsioonid ja sotsiaalpartnerite mõistlikkus on aidanud hoida palgaturgu ekstreemsustest, mis aga mingil hetkel võib oma ülereguleerituse ja jäikusega tekitada stagnatsiooni ning peletada turult noori „näljaseid“ ettevõtteid.

Töötuse kasv

Soome puhul on küsimus, kuivõrd motiveerivad kõrged toetused ja hüvitised töötajaid tööturul osalema – seda iseloomustab kasvav töötuse määr, milles võib olla oma osa ka pikemalt Soomes töötanud palgarändajatel.

Eesti madal palgatase sunnib pingutama ja otsima võimalusi elujärge parandada. Eestlase soov olla naabrist parem, vähene solidaarsus, usk kunagi päriselt rikkaks ja laenust vabaks saada soosib parempoolseid valitsusi, loodetavasti ka innovatiivsust ja arengut. Võtmeküsimus on, kuivõrd tahavad targad ja andekad töötegijad, aga ka ettevõtjad end Eestiga siduda ning kuidas me suudame oma head stardipositsiooni jõuka väikeriigi ülesehitamisel ära kasutada.