Nähtamatu jaamaülema hukk

Kõik, mis vaja, oli tehtud. Parimal viisil. Kuidas saab rahva absoluutne lemmik kohe esimeses mängus kaotajaks jääda? Raini veri hakkas soontes kiiremini voolama. Kuradi Järvekülg, kuradi ajakirjanikud, eriti need Äripäeva põrsad. Neetud Autorollo. Oleks ma teadnud, et see s… kingade küljest eales lahti ei tule, poleks hakanudki. Marina võiduga oleksid kõik vanad painajad tühised tundunud.

Mõte, et ta on seekord päriselt kaotanud – ja tõenäoliselt rohkem kui presidendivalimised – pigistas Raini pead seestpoolt nagu ülearune kogus veini ärajoomise järgsel päeval. See pidi olema triumf. Siimuga pidi olema lõpp – ja ärgu tulgu Siim ütlema, et teda pole hoiatatud. Tema ülbitsemise pärast oli kõik niikuinii keerulisem, kui oleks pidanud olema. Raini vererõhk tõusis veel mitme pügala võrra. Kurat, see pole Siimu erakond! Sellest oleks ta pidanud aru saama juba siis, kui tahtis peaministriks tulla – aga ei saanud! Vintske vanamees, ausalt. Noh, aga peaks temaga ühel pool olema. Rain hingas sügavalt välja, vererõhk ei langenud. Noh, ja Taavi… Poisiga on lihtne. Võib-olla pole vaja teda isegi maha võtta, sest ta on tõesti kuulekas.

Rain tundis, et hulk väge on temast märkamatult välja voolanud, ja see väljavool jätkub, ilma et ta ise saaks eriti midagi ette võtta. Ta oli juba mitu korda varemgi märganud, et tema juttu ei kuulata oravapesas enam nii tähelepanelikult kui varem, ja see oli nadi tunne. Tema naljade peale ei naerdud enam nii nagu varem – aga nad oleksid pidanud naerma, kindlasti oleksid pidanud, sest tema, Rain, tegi nalja harva.

Rain vaatas mõttetühjal pilgul oma kingi. Ei, muidugi ei oleks ma Keitu kohe välisministriks saatnud. Keidule endale ka ei oleks meeldinud, lõpuks viskab kogu see kiunumine ikka tõesti üle. Aga Taavi-poisist on Keit muidugi mitu korda etem. Aga isegi sellega oleks olnud aega!

Rain surus käed rusikasse. Ta sulges silmad ja kujutles enda pähe punase jaamaülemamütsi. Sellise, nagu ta lapsepõlvest mäletas. Ja ennäe, rongid liikusid taas kuulekalt, täpselt sinna, kuhu Rain ütles. Siis muutis Rain ennast kujutluses nähtamatuks ja nautis seda, kuidas rongijuhid ometi tema käeviibetele reageerisid. Kuni silmad olid kinni, tundus kõik korras.

Kui Rain uuesti silmad avas, aimas ta enda ümber tuhandeid tigedaid oravanägusid. Nende esihambad laksusid vastikult otse tema näo lähedal. Kõik ei olnud korras. Ta ei saanud enam aru, on see unes või ilmsi. Mida kõrgemaks tõusis rõhk peas, seda vähemaks jäi väge kehas. Tundmatut aadrilaskjat ei olnud näha. Rain heitis veel kord kahtlustava pilgu oma kingadele. Ma pean laskma need üle vaadata, otsustas ta.

Kui Keit koju jõudis, vedelesid keset tuba lääpatallatud ja läbihigistatud toasussid. Raini ei olnud. Keit lükkas hajameelselt sussid voodi alla, avas akna ja süvenes oma e-kirjadesse.

Tegemist on fantastilise uudisjutuga, kokkulangevused päris inimestega on juhuslikud.