Olen sookvootide vastu

Juhina usun ma naistesse ja naisjuhtidesse väga. Nende eelistest meeste ees võiks eraldi kolumni kirjutada. Äripäeva toimetuses on nais- ja meesjuhte pooleks, Äripäevas tervikuna on naisjuhte meesjuhtidest pea poole rohkem.

Liberalistina usun riigi piirangute või ettekirjutuste minimaalsesse tarvilikku vajadusse. Ma hakkan sisemiselt alati karjuma, kui kuulen, et keegi kusagil, näiteks abstraktne riik, teab ja on kõige targem ja tahab minu eest minu vastutusvaldkonda kuuluvate teemade üle otsustada.

Sookvootide puhul siis ütleb keegi mulle ette, et ma peaksin oma personaaliat puudutavates otsustes hakkama võimete ja oskuste kõrval inimese sugu arvestama. Isegi kui poleks nii, et sookvootide olemasolul peaksime Äripäevas hakkama naisi meeste vastu välja vahetama, isegi kui meil oleks naisjuhte vähemuses, siis miks eeldatakse, et meie siin ei oska ise otsustada? Miks eeldatakse, et me oleme seni langetanud otsuseid mitte majanduslikult, vaid inimese sugu arvestades? Miks nõutakse, et ma pean hakkama kasutama tööriista, mida ma ei vaja, mida ma pole küsinud ja millega tegelemine mulle lisakäivet ei too?

Sellekevadise uuringu järgi on Eesti naisjuhtide osakaalult maailma kolmas riik 40 protsendiga. Kolmas siis eestpoolt. Ärme hakka jõuga parandama asja, mis parandamist ei vaja. Kui mõni erakond tahab triibulisi valimisnimekirju või mõni ettevõte või ametiasutus vabatahtlikult sookvoote kehtestada, palun väga. Aga üleriigiline kvoodikohustus pole hea mõte. Loll on see omanik või juht, kes naisi ei eduta. Kuid need lollid paneb turg niikuinii paika.