Tore, et euroraha otsa saab

Elu ise sunnibki meid astuma veel sammu edasi teel tegeliku vabaduse ja kodanike riigi suunas. Harjutus on ette antud kõigile. Riigieelarve koostaja ja sellest palgasaaja peavad mõtlema, kuidas vähemaga nutikamalt hakkama saada, aga ennekõike, kuidas teha tegutsemine mugavaks neile, kes riigieelarvet täidavad. Europrojektikirjutamise asemel peab riigimehe ametioskuseks saama ettevõtja hoidmine.

Samal ajal peame aga ka meie teisel pool lauda nentima, et nüüd sõltubki kõik meist endist. Kui me toome Eestisse raha, siis meil seda on. Teedeks, koolideks, haiglateks, kirjanduseks, kinoks ja laulupeoks. Kui ei too, siis ei ole ega tule. Põhiseadusega oleme öelnud, et Eestis kuulub võim rahvale. Võim ilma vastutuseta on aga ainult edevus.

Praegu on moes meenutada sajanditaguseid sündmusi tollases Petrogradis, mis viisid lõpuks ka Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni. Samas möödus läinud aastal kakssada ja möödub ka ületuleval aastal kakssada aastat sellest, kui vastavalt Eesti- ja Liivimaal pidi taluperemees ise enda eest vastutama hakkama. Mõisahärra käsu all ei tulnud mõelda, mis saab siis, kui saak ei tule selline, nagu loodetud. Varem pidi varu koguma ja häda korral jaotama mõis.

Vabaduse algus ei olnud lihtne. Oli ebaõiglasi raskusi, nagu meil üleilmaturule hiljem jõudnutena ka täna. Aga sellest raskest vabadusest kasvanud ettevõtjad olid lõpuks need, kes kasutasid ära sajandi keskpaiga konjunktuuri, ostsid talud päriseks ja panid lapsed kõrgemasse kooli. Sellelt pinnalt sündisid Skype’ist sada korda suurema imena juba eestikeelne vaba mõte, kõrgkultuur ja riiklus.

Ajalugu ei kordu, aga riimub. Sajandilise sammuga oleme saanud vabaks isiklikult, siis poliitiliselt ja nüüd, olgu see alguses kuitahes ebamugav, peame saama ka majanduslikult. Vabaks ja vastutavaks. Õnneks on olukord eurorahaga parajalt pehme, aga piisavalt range õpetaja. Kell (kellele häire-, kellele kooli-) on kõlanud.