Riigi toeta ülikoolidest on kõrghariduse kadumiseni vaid üks samm

Milleks humanitaarteadused (loe: eesti keel, kultuur ja ajalugu)? Teenimismudelit pole. Ökoloogia (loe: meie keskkonnaseisund)? Ökoloogid on ettevõtlusel ju suisa jalus. Hullem veel, muuseumid (loe: meie õppimine minevikust ja pärand järgmistele põlvedele)? See kõik töötaks kolossaalse miinusega.

Majandus-, õigus- ja IT-teaduskond ei vaja virtuaalses ülikoolis seejuures üldse mingeid hooneid, igaühel on nutiseadmed olemas. Ülikooli sisseastumiseks pole vaja mingeid diplomeid ega eksameid – õppida võib igaüks ükskõik mis vanuses, sest eks igaüks ise teab, millal on ta valmis riigi kõrgharidusosaku ära kasutama. Õppida võib ükskõik millal, sest kursused on veebipõhiselt salasõnaga kättesaadavad. Ülikooli tuleb kohale tulla vaid üks kord, lõpueksamite sooritamiseks ja diplomi kättesaamiseks. Esoteerika teaduskonnas on siiski kohaletulek vajalik, sest on vaja õppida tunnetama väljasid, mida teadlased seni pole suutnud tunnetada.

Kõikjal Euroopas, ka Eestis, on näidatud, et iga ülikooli pandud euro toob riigile otseselt ja kaudselt vähemalt 4–7 eurot tagasi. See on rahaline mõõde praegu, siiski sisu, mille alusel ülikoolid on läbi sajandite kestma jäänud, on veel palju sügavam.

Ülikoolid ei ole vaid õppeasutused, et toota tööjõuturule ettevõtjate jaoks kasumit tekitavaid ühikuid. See on kogu Eesti ajalugu, kultuur, loodus, teadus (kvaliteetseks õppetööks tuleb olla teaduses esirinnas), riiklik alustala, mille segipaiskamisel kukub kogu kaardimaja ülikiiresti kokku. Sest järgmise sammuna jõutakse tõdemuseni, et kõrgharidust pole üldse vaja, internetist saab õppida küll – või siis antakse „osak“ otse ettevõtjale, et ta selle eest endale töötaja ette valmistaks.

Ja me ei saa enam kunagi aru, et just üliõpilasaastatel, oma elu parimatel aastatel, areneb noor inimene ülikoolis teiste keskel selleks, kes ta on.