Panustame masinate kõrval inimestesse

Olen veendunud, et me ei saa täna käsitleda Eesti majandust kuidagi iseseisvana, eraldiolevana. Pole midagi parata, Eesti on väike ja meie majandusel läheb nii, nagu läheb esmajärgus Põhjamaade majandusel, Euroopa majandusel ja globaalsel majandusel üldiselt. Mõelgem selle peale võimaliku USA-EL kaubandussõja lävel.

Segaste aegade ja tormiste tuulte ajal oleks hea seegi, kui saaks ankrusse jääda, et ebasobivad tuuled meid tagasi ei viiks. Selleks, et ennast vajadusel veenvalt paigale naelutada, peaks pardal olema hea ankur. Mina leian, et Eesti tööstuse ankur on kvaliteetne tööjõud ja minu arvates peaks me ankru ehk tööjõu arendamisega tegelema vähemalt samas ulatuses, kui me tegeleme erinevate innovatsioonidega.

Kui me jätame tööjõu tahaplaanile ja loodame automatiseerituse peale, saab pohmelus olema ränk. Esiteks paistab digitaalne murre olevat aeglasem, kohmakam, rohkem katsetamist nõudev ja ressursikulukam protsess, kui esialgu tunduda võiks. Saan aru, et ajakirjanduse vahendusel võib jääda teine mulje, et käimas on tohutu 4.0 tööstusrevolutsioon. Tegelik olukord on proosalisem. Loomulikult, vaikselt katsetatakse uute lahendustega, aga selleks, et jätkuks üldse ruumi uusi lahendusi proovida, peab vana aparaat hästi toimima. Esimene industriaalrevolutsioon toimus samamoodi pika ajaperioodi vältel, kuigi ajaloo õpikusse peatükiks kokkupressituna võib tunduda, et see toimus üleöö.