Eesmärk: eksport 100% SKTst

Eesti konkurentsieelis on juba muutunud, me ei ole enam odava tööjõu maa (rääkimata nt elektrihinnast). See trend on usutavasti sama ka järgmisel kümnendil ehk Eesti ei ole oma eksporditurgudel hinnakonkurentsis võitja. Järelikult on ostuotsused teistsugused ja mängida tuleb mingi muu tarbijanärviga. See toob kaasa ohu paljudele kaubagruppidele, mida Eesti on seni harjunud eksportima, aga mida ei ole enam mõistlik Eestis toota. Ei saa müüa enam odavaid asju. Küsimus on aga, kas me oskame kalleid teha.

Tootearendus

Praegu on paljud Eesti eksportivad ettevõtted välismaiste omanikega. Seega on Eestist eksporditavad mitmed kaubad n-ö tellimuspõhine tootmine, kus tootearendusel on vähe rõhku ja kus müügitöö tehakse ära kusagil mujal. Järgmisel kümnel aastal tuleb Eestisse uusi investeeringuid tellimuspõhise tootmise laiendamiseks vähe. Aina olulisemaks muutub, mida ja kas ekspordivad Eesti enda kapitaliga ettevõtted. On oluline, et Eesti ettevõtted püriksid maailmas omas nišis tuntud tegijateks. Nagu on Cleveron, Estonia Klaverivabrik, Tähe Kayaks või paljud teised. Selliseid ettevõtteid on vaja Eesti majandusele sadu ja tuhandeid, mitte kümneid.

Logistika

Juba praegu kasvab Eesti teenuste eksport kaupadest kiiremini. Sealhulgas Eesti IT-teenuste eksport. Logistikakulu ei ole takistus: kaupade logistika on muutunud maailmas aina odavamaks ning kiiremaks. Toota kusagil, et olla kliendile lähemal, ei ole enam argument. Me võime süüa Uus-Meremaalt toodud liha, käia Kanadas kasvanud puidu peal, kasutada Hiinas toodetud telefoni, jne. Rääkimata sellest, et paljude teenuste kohta, mida tarbime, me tegelikult ei teagi, kust need pärit on.

Ekspordiedu saadab Eestit siis, kui meil sünnivad omad Spotifyd, Uncle Ben’sid ja Crocsid. Tooted, mida me kõik teame. Eksport peab olema eesmärk number üks nii ettevõtjatele kui ka otsustajatele.