Sõjaliste õppuste varustust võiks toota Eestis

Suurõppus Siil kinnitab, et iga okas loeb: suurtes asjades ei ole tegelikult väikesi ja ebaolulisi, sest just nende kokkukõlast sõltub suurte asjade edu. 

Riigikaitse on jäetud vaid tähtsate otsustada. Rohujuure tasandil sibav Siil oli aga isegi Kalevipojale vajalik nõuandja.

Kui riik suurendab kaitsekulutusi, siis keegi peab omast ära andma, keegi saab aga kasu. Oodatavalt ei muuda see oluliselt kogu riigi toimimist,­ sest kohalikud neiud saavad­ rohkem sineleid õmmelda, memmed käpikuid kududa, viljavoorid lähevad vaprate toetuseks, laomees saab tööd, parandatakse teid. Üldiselt riik ei kannata, lihtsalt rakursid muutuvad. Meie kulutused teadusele ja arendusele on küll langenud 0,48 protsendile SKTst, kaitsekulutused ligi viis korda sellest üle – kuid küllap on kõik läbi mõeldud ja edasise edu vundament.

Selle vundamendi oleme aga ehitanud nii, et, hästi, laskemoona ja relvad (olgu või teise ringi omad) oleme sunnitud sisse ostma. Me ostame kohaliku maksumaksja raha eest aga ka vormi materjali, saapad (Poola), kiivrid (Suurbritannia), magamiskotid (Hiina), toidu (NATO) ja kõik muu. Isegi püksirihma ei saa enam oma sigade seljast. Miks? 

Samas on Ida-Virus ja vanglates mitu­ tuhat meest tööta. Ka selle maksab maksumaksja kinni, kuigi Vene ajal oli vanglatel tootmisplaan ja nad täitsid riigikassat. Iga korralik vang lahkus päris hea stardirahaga, kui vähegi liigutas. Uues Tallinna vanglas kasvavad ülalpidamise kulud, töötsehhe aga noortele elujõus meestele pole.

Autor: Tuuli Stewart