Eesti vajab tööstus- ja teaduspoliitikat

Eestis ei ole tõsiseltvõetavat tööstus- ja teaduspoliitikat, mis sünkroniseeriks tööstuse ja teaduse tegevused osaliste koostööks. Kuna üks loob tulu ja teine kulu baasil teadmist, siis tulu saamise tahte korral tuleks kulukaid teadmisi arendada valdkondades, kus tekib Eesti majanduses tulu. Seega, teadust peaksid 85% ulatuses teemastama tööstussektorid, jättes 15% teadust teemastamata. Kui ülikoolid hakkavad tegema avaliku raha eest tööstussektorile perspektiivseid akadeemilisi uurimistöid, siis on ka tööstuste tootearendajail põhjust pöörduda akadeemiliste probleemide tekkimisel meie ülikoolilaborite poole.

Eesti ülikoolidesse on koondunud tugev kompetents tippteaduse ja alusuuringute kohta. Paljudele ettevõtetele on nõrgaks jäänud ülikoolides vajalik insener-tehnilise, rakendusliku ning eksperimentaalse arendustöö alane võimekus. Eesti ülikoolides hinnatakse tippteadust, mistõttu teadlaste karjäärimudelis ei ole kohta insener-tehnilisele spetsialiseerumisele. Teaduse rahastamise loogika on baasuuringute põhine ja teemastamata.

Ei ole mehhanisme, mis suunaks ülikoole ehitama pikaajalist kompetentsi rakenduslikkuse suunas. Põhjus võib olla ülikoolide suur autonoomia, teadlased tahavad uurida ja publikatsioone avaldada, tööstus soovib käegakatsutavat tulemust, mida oleks võimalik kommertsialiseerida.

Alates 2013. aastast on Eestis teadus- ja arendustegevusele suunatud rahalised vahendid järjepidevalt vähenenud – see on probleem nii ülikoolidele kui ka tööstustele.

Aastal 2016 kulutati teadus- ja arendustegevusele 270,3 miljonit eurot, mis oli 1,28% SKPst. See on 5,7% vähem kui aastal 2014. Avalik sektor rahastas teadust 0,49% SKPst, erasektor 0,64% SKPst ja välismaised allikad 0,18% SKPst, samal ajal aga kasvas SKP 6,7%.

Valitsus ja riigikogu ei pea kinni teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegias 2014–2020 "Teadmistepõhine Eesti" antud lubadusest, et teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks 1%-le SKPst ning edaspidi hoitakse seda vähemalt sel tasemel.

Järjepidevalt väheneva rahastuse mõju avaldub eelkõige teadusvaldkonnaga tegelevatele inimestele, kuivõrd stabiilse finantseerimise vähesus ei võimalda ülikoolidel pakkuda piisavat ametikohakindlust töötajatele. Teadusinvesteeringute kärped mõjutavad eelkõige noori teadlasi, kelle arv juba väheneb. Üha enam noori hakkab loobuma teadlase ning inseneri kutsevalikust.