Euroliit ja maksud: suured teevad väikestele ära?

ELi järgmise finantsraamistiku tulude pool ei ole aga sugugi paigas. Ettepanekud on Euroopa Komisjon küll juba mullu teinud ja liikmesriigid, sh Eesti on oma seisukohad esitanud, kuid osa olulisi tuluallikaid on veel ainult paberil. Nimelt näeb kavandatud finantseerimisraamistik mh ette, et kasutusele tuleb võtta ELi uued omavahendid, sealhulgas osamaksed heitkogustega kauplemise süsteemist, kavandatud uuest äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist ja liikmesriikide osamaksed, mis on seotud ringlusse võtmata plastpakendijäätmetega. Need vahendid võiksid moodustada 12 protsenti ELi kogueelarvest.

Paraku on lugu selline, et neid uusi omavahendeid ei eksisteeri. Selleks, et neid saaks üleüldse kehtestada ja kasutusele võtta, peavad kõik liikmesriigid sellega nõus olema ja seda nõukogus ühehäälselt otsustama. Siiani ei ole seda toimunud. Paljud liikmesriigid lihtsalt ei ole nende rakendamisega nõus.

Nii näiteks tähendaks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõtt, et ettevõtted esitaksid ühe maksudeklaratsiooni kõigi oma ELi tegevuste kohta ja saaksid katta ühes liikmesriigis tekkinud kahjumi teises liikmesriigis saadud kasumiga. Grupisiseseid tehinguid ei maksustataks enam üksuse tasandil. Konsolideeritud maksustatav kasum jaotataks nende liikmesriikide vahel, kus grupp tegutseb, kasutades jaotusvalemit. Jaotusvalemiga aga võidavad need, peamiselt vanad ja suured liikmesriigid, kus on palju elanikke, palju materiaalset vara ja kõrged palgad. Nende kasuks hakkab toimuma maksutulude ümberjagamine.

Kaotajate hulka satuvad väikesed, avatud majandusega eksportivad riigid, kus intellektuaalsel omandil on suur osatähtsus. On selge, kumba gruppi Eesti kuulub.

Põhjus, miks ELis ei ole saadud maksuvaldkonda puudutavaid otsuseid näiteks jõuga läbi suruda ehk häälteenamusega vastu võtta, on selles, et maksustamine on (viimane!) ELi poliitikavaldkond, kus eranditult kõik otsused tuleb vastu võtta ühehäälselt. Teisisõnu – maksustamine on üks väheseid poliitikavaldkondi, kus otsuseid tehakse seadusandliku erimenetluse korras. Varem oli neid rohkem, muudes valdkondades on aga viimase 30 aasta jooksul otsustusprotsesse muudetud.

ELi maksustamisalased algatused võtab (alates 1958. aastast) Euroopa Komisjoni ettepanekul vastu nõukogu, Euroopa Parlamendiga vaid konsulteeritakse. Praegu tegutseb komisjon aktiivselt selle nimel, et maksuküsimustes ühehäälsuse põhimõtet muuta ja asendada see kvalifitseeritud häälteenamusega. See tähendaks seadusandliku erimenetluse asemel tavamenetluse rakendamist.