Maris Lauri: looda parimat, aga karda halvimat

Mõneti võib seda mõista, sest – tõsi-tõsi – kui võtta kõik eri võimalused, mis võiksid tähendada tõsisemat tagasilöök majanduses, siis nende tõenäosus jääb alla konsensuslikust vaevalisest maailma majanduse taastumisprognoosist. Kuid häda on selles, et selle arengukäigu tõenäosus on väiksem kui kõigi võimalike untsuminemiste tõenäosused kokku. Ehk siis kui oleks kaks varianti, siis kõige tõenäolisem majandusprognoos on see, et midagi läheb viltu või halvasti. Häda on aga selles, et neid halvasti minemise võimalusi on niivõrd palju, et väga keeruline on hinnata, mis täpselt just viltu läheb ning mis seetõttu juhtub.

Võib mõista, miks neid halbu stenaariume viimasel ajal üpris konsensuslikult kõrvale lükatakse. Juba 5-6 aastat on kogu aeg midagi juhtunud ning see on muutnud inimesed korraga tuimaks ja hirmunuks. Me oleme kollektiivse eitamise situatsioonis. Sellise valiku põhjus lisaks kriisiväsimusele on erinevate hirmustsenaariumite mittetäitumine viimase paari aasta jooksul. Ma mõtlen eelkõige siin eurotsooni puudutavaid ennustusi: eurotsoon püsib endiselt, Hispaania ja Itaalia ei ole (veel) neid põhja vedanud ning isegi Küprose kriis osutus vähemalt esialgu lühiajaliseks paanikaks, kus väljaspool saareriiki piirdus kõik sõnadega. Juba võib tunduda, et midagi tõsist ei saa juhtuda või kui isegi juhtub, siis selle tagajärjed ei ole nii hirmsad kui veel pool aastat tagasi kardeti. Inimesed on harjunud kriisiga ja tüdinud paanikapuhujatest.

Ma ei välista, et lõpuks lähebki siiski nii, nagu üldine majandusprognoosijate konsensus arvab: tasapisi kosub USA, kosub eurotsoon ja teisedki riigid ning paari aasta pärast jõume uude stabiilsusesse, mis on küll pisut kahvatum, rahulikum ja uimasem kui õnnelikud 90ndad ja nullindad, kuid siiski kõigile tutavlikult sarnane. Aga ma ei suuda uskuda, et selline arengukäik on kõikidest võimalikest kõige tõenäolisem. Ja pikaajaliselt vaadates oleks selline arengukäik ka väga-väga halb, sest majandusprobleemide süvapõhjused jääksid sel juhul lahendamata ja nad tuleksid ikka ja jälle tagasi oma koledate tagajärgedega.

Lääne majandused ja ka arengumaade majandused on täis niivõrd palju erinevaid probleeme, et eeldada, et neist mitte ükski ei realiseeru või käivituvad üksnes vähetähtsad protsessid, on naiivsus. Kui majandusriskidele liita veel ühiskondlikud ja poliitilised vastuolud, on rahuliku kosumise konsensusprognoosi tõenäosus väga madal. See on küll turvaline prognoos, kuid täiesti ebarealistlik.

Riskid: head, halvad ja eriti halvad

Prognoosides loetletakse ikka erinevaid riske ja praegu on need ühelt poolt sarnased (inflatsiooniralli, valuutasõjad), kuid teisalt uskumatult erinevad (eurotsooni toimetulek oma probleemidega, arengumaade kohanemisvõime). Riskide hindamisel mängib viimasel ajal järjest enam rolli prognoosija usk või soov ühe või teise sündmuse toimumisse. Brittide ja ka ameeriklaste seas on väga palju neid, kes usuvad, et eurotsoon kohe-kohe lõpetab oma eksistentsi. Institutsionaalsed prognoosijad – näiteks IMF, Brüssel, valitsused ja keskpangad – loomulikult sellist positsiooni ei jaga, sest see tähendaks poliitilist katastroofi. Õhtumaades tundub olevat endiselt populaarne ennustada Hiina kohe-kohe saabuvat ülemvõimu maailmas (ja täitsa kindel, et hiinlastele selline arengukäik meeldiks), kuigi selle ajalist hetke nihutatakse ettevaatlikult järjest kaugemasse tulevikku ning Hiina kõrvale pakutakse teisigi dominante (BRICS). Seda, et Hiina käitumine võiks põhjustada vastureaktsioone, on hakatud märkama, kuid prognoosides nendega ei arvestata.

Kindlasti tekitab prognoosijates segadust see, et mitmed majanduspoliitilised meetmed pole andnud tulemusi, mis nad oleksid teoreetiliselt pidanud andma. Riigid on käitunud teisiti kui õpikud või autoriteedid on ennustanud. Tarbijad ja ettevõtjad ei kipu endiselt laenu võtma, kuigi intressid on veelgi madalamad kui varem. Valuutasõdasid pole puhkenud, globaalne hinnaralli pole käivitunud ning arengumaadeski on järjest enam probleeme. Poliitiline kriis Itaalias ei ole toonud kaost eurotsoonis, Küprose jama ei põhjustanud pangajookse ega kapitali väljavoolu, Portugali konstitutsioonikohtu otsusele reageeriti lühiajaliselt ja suhteliselt loiult jne, jne. Enam ei näidata pidevalt televisioonis kreeklaste või kuskil mujal toimuvaid suurmeeleavaldusi – neid on ilmselt vähem ja nad ei müü enam nii hästi kui varem. See kõik näitab seda, et inimesed on muutunud tuimaks, tüdinuks ning nad on väsinud pikast ja permanentsest kriisist.

Huvitav selle juures on see, et tegelikult ju kriis jätkub. Euroopa, USA ja Jaapani majanduste korda saamine võtab aega vähemalt kümnendi ja sealjuures pole kindel kui korda nad üldse saavad ehk milline see uus normaalne seis on. Vähemalt kümnendiks on uus normaalsus varasematest kümnenditest kõvasti väiksem majanduskasv, oluliselt kõrgem tööpuudus, tõenäoliselt väiksem intressitase ja inflatsioon, kuigi viimaste puhul võivad asjad ka risti vastupidi minna. Me ei tea täpselt, kuidas reageerivad uuele normaalsusele ühiskonnad, kuid ilmselt see neile ei meeldi. Kuid millisel hetkel mõisab suurem osa Lääne elanikest, et endised raharikkad ajad ei tule tagasi, ning mida nad seejärel teevad, pole teada. Praegune leviv masendus ja resignatsioon annab lootust, et see protsess on alanud ja ei põhjusta väga suuri poliitilisi vapustusi. Aga seda ei saa välistada. Justnimelt lootust, sest poliitiliselt rahulikumas keskkonnas suudetakse ehk teha ka arukaid otsuseid, ehk suudetakse mõista, et endised ajad on jäädavalt möödunud ning tuleb hakata elama oma võimete kohaselt. Kui tänavapoliitika hakkab määrama, millised on poliitikute tehtud otsused, siis võib oodata halbade otsuste järsku kasvu. Eriti halvad tagajärjed võivad tänavapoliitikal olla aga demokraatiale.