Kender: tean, mida teen

Oled sa kunagi raamatu kirjutanud, romaani? Mitte väga mageda romaani. Nagu alati, põhiliselt selleks, et sõprade meelt lahutada. Teiseks selleks, et rääkida asjadest, millest ei teagi, kuidas ja kas rääkida. Ja põhiliselt kirjutanud selleks, et kirjutada. Ja siis tulevad sõbrad, hästi lähedased sõbrad, ja ütlevad.

“Tead,” ütlevad nad, “see sinu “Pangapettus”, sellega juhtus selline asi, et kui me LHVst lahku lõime ja Gildi tegime, siis see lahkulöömine, sa ei kujuta ette, me tsiteeerisime seal lõike su raamatust, seal oli nii palju sedasi, nagu sa kirjutasid.” Üle viie aasta varem, mõtlen ma. Ma ei tea, kas ma saan aru, millest nad räägivad. Ma ei saa aru, kas ma saan aru, millest ma räägin. Lugesin “Pangapettuse” üle. Kõhe tõesti. Eriti see lõpp. See on... nagu maailm on. Aga varem. Kümme aastat varem. Mis see on, mida nad elavad? Sõbra kirjutatud romaan? Kõhe.

Ja siis täiesti teisel teemal. Oled sa kunagi kasutanud venture capital/private equity võtteid ja meetodeid kultuuriasjade tegemisel? Et vingerdad keset keerulist reguleeritud keskkonda ja proovid hostile takeover’it teha, nii et oleks minimaalsed kulud ja maksimaalne tulu. Sest näed mingit peidetud väärtust, mida teised ei näe. Kui sa oled, siis saad aru, et kultuuriasjades tegelikult midagi erilist ei ole. Ainult jah, kõik, kogu asi on mässitud rahvuslippu. Isegi iga koondamine on vastuolus põhiseaduse preambuliga. Ma arvan, et elundidoonorlusäri on veidi lihtsam.

Aga tead, mis on kõige hullem? Kohe päris hull? Kohe crazy ass hulluksajavalt hull? Tead? See on see, et seekord sa tead, mida sa teed.

See ei ole see, et sind võrreldakse Peemotiga Bulgakovi “Meistrist ja Margaritast”. See on muidugi muhe. Ja selles on midagi suurejoonelist tõesti. Saatanlikult suurejoonelist. Ja tõesti, nagu selles romaanis on täna just kirjandus-establishment trammi all, hullumajas või raevus. See ainus Sirp kadus ka müügilt nagu piletid ühele teatud etendusele. Palju nalja. Aga see pole see, millest ma räägin.

Ma räägin sellest, et Sirbi visioonidokumendi alla, mille me avaldasime zaum.ee blogis, on kirjutatud Koostööpolitsei (KoMil). See ei olnud seal niisama.

Mene, mene, tekel, upharsin. Robert Kurvitza romaan “Püha ja õudne lõhn” ilmus juba juunis. Hoiatus oli sellega antud. ZA/UM on romaanis psühhotroopne mõtete lugemise masin. Selle kasutamine on rangelt reglementeeritud. See on ohtlik masin. Ohtlik kasutajale. Ohtlik ohvrile.

Aga olukord on selline, kus tõe huvides, millegi päästmise nimel tuleb natsile ja lapsevägistajale Vidkun Hirdile ZA/UM külge ühendada. Selleks tuleb rikkuda reegleid. Väga paljusid reegleid. See ei ole ilus protsess. Seal ei ole millegi üle eriti uhkust tunda, peale efektiivsuse. Aga siis on masin ühendatud. Masin töötab.