Loobume 8tunnise tööpäeva standardist

Kuigi igaühele selge piiri kadumine töö- ja eraelu vahel ei pruugi sobida, pooldab enamik valgekraesid paindlikku töökorraldust. Nii saab vähem aega raisata liiklusummikutes ning rohkem kvaliteetaega pühendada iseendale, perele või sõpradele. Keset tööpäeva paar-kolm tundi eraasju ajades on tulemuseks üldjuhul topeltvõit. Nii õnnestub tipptunni välisel ajal poes, trennis või juuksuris ära käia ning samas oma aju järgnevaks õhtuseks töötsükliks lõdvestada.

Mitmed uuringud tõestavad, et just juhtivamatel ning paremini tasustatud töökohtadel olijad teevad ööpäevas rohkem kui 8 tundi tööd. Nõnda nädalate, kuude ja aastate jooksul. Ilmselgelt on see võimalik vaid paindliku töökorralduse puhul.

Peamiselt mingite tehnoloogiliste abivahenditega tööd tegijad saavad oma tööasju ajada 24/7 nii kontoris, kodus kui kohvikus. Formaalses töökohas pole üldjuhul peale hädavajalike koosolekute või kohtumiste otstarbekas pikemalt viibida. Parimad ideed või kasulikumad kontaktid tekivad niikuinii sportides, saunatades või suheldes. Seetõttu töötab nutirahvas (peale kontoritöötajate ka loomeinimesed, vabade elukutsete esindajad jt) intensiivselt ja tulemuslikult.

Lühem töötsükkel ka sinikraedele. Traditsiooniliselt on aga enamik tööstus- ja teenindustöölisi Eestis kinnistatud oma tootmisliini, tööpingi või teenindusleti taha kaheksaks tunniks (mõistagi koos puhke ja lõunapausidega). Ka osa nutitöölisi (õpetajad, arstid jt) on sageli tööl 8tunnise või isegi pikema graafiku alusel. Kas nn üheksast viieni töökorraldus on efektiivseim? Toob see tööandjale ning ühiskonnale parima võimaliku tulemuse? Kindlasti annaks paindlikuma töökorralduse puhul siingi rohkem inimesi vähema ajaga suurema panuse.

Loomulikult peab paralleelselt säilima õigus katkematule 8tunnisele (ehk uues standardis 4 + 4 tundi) tööpäevale. Üheksast viieni tööpäevast pole mõistlik loobuda ettevõtetes, kus nii töötajad kui tööandjad leiavad selle olevat kõige mõistlikuma.4tunnine töötsükkel toimib vaid siis, kui see ei nõua ööpäevas kaks korda tööle-koju sõitmist. Ideaalis tuleks tööline ikka hommikul tsehhi ning töötaks seal lõunani. Edasi oleks ta aga vaba valima kas lühema või pikema lõunapausi ning järgneva 4tunnise töötsükli või hoopiski tööpäeva lõpetamise vahel.

Mõistagi tekitaks erinevate pikkustega tööpäevade klapitamine tööandjale esmalt tõsist logistilist peavalu. Ent ilmselt tuleks neile peagi appi mõni idufirma, kes arendaks paindliku tööaja arvestuseks sobiliku äpi. ID-kaart või mobiil-ID võimaldab mis iganes tööle reaalselt kuluvaid tsükleid lihtsalt ja täpselt fikseerida.

Kahtlemata ei sobi 4tunnine töötsükkel kohe veel kõigisse majandusharudesse. Ja see pole ka mingi majanduskasvu salavedru. Pigem oleks tegemist langevarjuga maailmamajanduse jätkusuutliku kahanemise tarbeks. Lihtsalt üks pehme variant, et suurel osal inimestest oleks võimalik sissetulekutes oluliselt kaotamata kulutada palgatööle vähem isiklikku aega. Ning tööandjad saaksid säästa palgakulusid, muutes samal ajal tööprotseduure efektiivsemaks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi „Edukas Eesti“ raames.