Stressiga võitlemise salaretsept

Minu enda esimene ellujäämisreegel on: “Oma rõõmude eest pean ise hoolt kandma.” Aastaaruandeid, koosolekuid või esinemisi võin kolleegidele delegeerida, aga lähedaste ja sõpradega koosolemist, huvialadega tegelemist ja lõõgastumist ei saa ega tohi teiste hooleks jätta.

Aastaid tagasi osalesin Stephen Covey juhtimiskoolitusel, kus ta esitas oma kuulsa loo tühjast purgist, suurematest kividest ja liivast. Auditoorium pidi soovitama, kuidas purki kõige otstarbekamalt kivide ja liivaga täita. Kui purk kaelani kive ja liiva täis, küsis Covey, mida me sellest harjutusest oma elu ja ajakava korraldamiseks õpime. Enamik noori entusiastlikke juhte ja ettevõtjaid, mina nende hulgas, arvas asja iva olevat selles, et suurte tegemiste vahele annab ikka ja jälle palju igasugust pudi-padi liiva juurde toppida, et me suudaksime samas ajaühikus kindlasti veelgi rohkem ära teha. Teadagi – need viimase viie minuti sisse surutud lisameilid, pidev minutipealt kiirustamine, koosolekutel esinejale lisaks kirjakastiga tegelemine jne.

Covey sõnum mõjus murrangulisena: esmatähtis on suured kivid ehk elu kõige olulisemad asjad, nagu pere ja tervis, kõigepealt oma ajakavasse mahutada, muidu täidab igapäeva ajaliiv purgi kiiresti, nii et suured tegemised ja olulised teemad jäävadki välja.

Hea on ka õppida märkama väsimust. Enda puhul tean, et kui taban end millegipärast kaaslastest halvasti mõtlemast, nagu teised ei teeks piisavalt tööd, siis on ilmselt aeg juhe seinast välja tõmmata. Iganädalase lõõgastumisrutiinina kasutan trenni ja sauna.

Kannatamatust, rahulolematust ja ülemäärast muretsemist saab õppida vaigistama. Mul endal on tavaks õhtuti enne magamajäämist mõelda toredatele asjadele ja hetkedele, mis elu on kinkinud või millega ise toime olen tulnud. See aitab ühtlasi võimalikud ajutised tagasilöögid panna perspektiivi, nii et need ei pääseks elu mürgitama. Suuremate katsumuste eel tegelen suisa positiivse eneseprogrammeerimisega, visualiseerides edu ja õnnestumist.