Restoranitest: pitsa ja pasta Ülemiste Citys

Kui just ise Ülemiste Citys ei tööta, on sealse restoranieluga raske kursis olla. Ometi on City kodulehelt leitud info muljet avaldav: kümme toidukohta, sealhulgas seitse rahvuskööki, kelle toita on iga tööpäev 10 448 näljast kõhtu. Gurmaanid teavad kindlasti restorani Juur, aga käiakse seal harva. Juure naabrusest leiabki suhteliselt noore pitsa-pastakoha nimega Pomo, kus rahvast oluliselt rohkem kui gurmeerestoranist naabril.

Pitsat ja pastat armastatakse, ­selles pole kahtlustki. Eriti kui neile on loodud nii ­fantaasiarikkad kulissid – kellele meeldib Manna La Roosa või Tai Boh, sellele ­meeldib ka Pomo. Lihtne Itaalia toit oli saanud igas mõttes üle võlli dekoratsioonid. Kõige imposantsem ese avatud ­köögiga söögisaalis oli muidugi säravkuldne pitsaahi. Samuti kuldne, aga teist tooni, oli tualeti välisvaade. Lauad mängisid ­musta-valge ruudustikuga, põrand oli kollane, seinad mustad, siia-sinna sekka kipskujusid, veidraid taieseid – teater, mitte pitsa­baar.

Menüü parimaks osaks ostusid mulle kui suhteliselt pitsakaugele sööjale hoopiski eelroad. Tiiger­krevetid küüslaugukastmes pole küll mingi üllatus, seda pakutakse paljudes kohtades, aga Pomo krevetid olid üle keskmise: parajalt kuuma saanud ja kaste mõnusasti maitsestatud. ­Eelroogade hulgas oli väga ahvatlevad ka kaks seene-juustukombinatsiooni: portobello koos Gorgonzolaga ja suitsutatud scamorza-juust grillitud seente ja koorekastmega. Valik langes viimasele ja jäime sellega väga rahule. Eriti juustuvalikuga – selle omapärase Itaalia juustuga ei kohtu just kuigi sageli.

Eestis pole ma varem kohtunud ka hiiglasuure pacceri-pastaga, mis Pomos oli kokku pandud tomatise kreveti-mereannikastmega. Muljet avaldav oli ka portobellodega kokku pandud ja nendega väga hästi sobiv pappardelle – laiad lindid. Kui ­eelroogade ja pasta järgi oleks ­peaaegu võinud arvata, et köögis j­uhatab või vähemalt on kunagi juhatanud vägesid mõni eht itaallasest kokk, siis vigaselt kirja pandud pappardelle nii ingliskeelses kui ka eestikeelses menüüs kinnitab muud – itaallased ju sellist viga ei teeks. Igaks juhuks küsisin ka ettekandjalt koka kohta ja nii oligi, itaallast köögis ei ole.

Klaasiveinivalik puudus, sest üks valge ja üks punane ei ole ju valik. Aga mõlemad olid just pitsa-­pastabaariga sobivad rüüped ja läksid koha asjaliku stiiliga kokku. ­Loomulikult olid mõlemad Itaaliast, täpsemalt Abruzzost. Tervest pudelist jagu saavatele ­veinijoojatele oli valik muidugi suurem.

Magusaks lõpetuseks oleks tahtnud muidugi tiramisut, aga see oli reedel kella kuueks otsas. Võib-olla oligi hästi, sest viimane koogivitriini jäänud kook, passiooni-juustukook maitses ülihea: see oli Tallinna, aga võib-olla ka terve Eesti parim.

Teenindus oli kiire ja sõbralik, maitsed mõnusad, interjöör muljet avaldav – igati meeldiv söögikoht, kuhu astuks meeleldi ka teine kord sisse. Kui töötaks Ülemiste Citys.