Üllas eesmärk ei õigusta inimestest ülesõitmist

Probleem on eelkõige selles, et ühe vitsaga lüüakse suurt hulka maid üle Eesti ja ainuvõim nende üle jääb ühele ametkonnale, kaotades kohalike võimude otsustuspädevuse, kes olusid kahtlemata paremini tunnevad. Väärtuslikuks põllumaaks tunnistatakse automaatselt kõik maad, mille viljakus on üle Eesti põllumajandusmaa kaalutud keskmise. Maakondades, mille keskmine viljakus on väiksem, lisatakse ka need maad, mis on üle maakonna keskmise. Seda ka maakondades, kus põllud ei kannagi suurt midagi.

Nii võib seadus kriitikute hinnangul pärast vastuvõtmist hakata mõjutama 15–20% Eesti maismaast ja põllumajandusameti juht muutuda selle kroonimata kuningaks.

Pole selge, kust võtab maaeluministeeriumi haldusalas tegutsev põllumajandusamet pädevuse ja võimekuse hakata haldama niivõrd suurt maa-ala ja jälgima seal piirangutest kinnipidamist. Arvestades maaomanike koguarvu, keda seadus puudutab, võib erandite tegemise taotlusi laekuda tuhandeid. Lootust, et need operatiivselt lahendatakse, on vähe. Tõenäosus, et tekitatakse juurde tarbetut bürokraatiat ja bürokraatide töökohti, kitsendades sealjuures omanike õigusi ja delegeerides otsustusõiguse kohtadelt pealinna ametnikele, on suur.

Ka õiguskantsler on andnud märku, et seaduse vastuvõtmisel pöördub ta riigikohtusse, kuna leiab, et see on vastuolus põhiseadusega.

Seaduse põhjenduseks võib tuua tõsiasja, et põllumaade laiendamise võimalused on praeguseks valdavalt ammendunud ja seetõttu muutub järjest olulisemaks küsimus, kui hästi käiakse ümber põllumajandusmaa kui peamise toidutootmise ressursiga. Näiteks Jaan Sõrra põllumajandus-kaubanduskojast leiab, et põldudele ehitamisega on mindud liiale: "Põllumaa, millele kord on ehitatud, seda enam tagasi ei saa." Sarnaseid seadusi on kehtestatud ka teistes riikides.

Pealegi ei hakata linnade ja alevite territooriumidel asuvaid põllumaid selle kitsendusega koormama. Samas asub hinnanguliselt veerand väärtuslikest põllumaadest tiheasustusalade läheduses. Probleeme ja vastuolusid võib oodata eelkõige siin. Kuid kriitikud kardavad, et ka sügaval maapiirkonnas ei saa tulevikus põllumaale enam ilma ametnike armulise vastutulekuta koerakuutigi ehitada, rääkimata näiteks uuest veskist.

Viljakate maade kaitsmine on vajalik, et Eesti parimad põllumassiivid uusarenduste alla ei kaoks, kuid ehitamist põllumajandusmaale ei saa praegu ega tulevikus välistada. Et sellekohased otsused sünniksid kaalutletumalt ja läbipaistvamalt, ei pea rikkuma niivõrd ülemääraselt maaomanike õigusi. Muidu ootab võimuparteisid paljude maaomanike õigustatud pahameel.