ARVAMUS: Jaekaubandus kui tippsport

Raha väljaandmine on valus – nagu vereproovi võtminegi – kuigi seda on vaja teha. Leivast ei saa loobuda ja selle eest raha välja käia on lihtsam meeldivas õhkkonnas ning sõbralike inimestega suheldes.

Majandussektorite erinevus tuleb välja nii buumi kui ka kriisi ajal. On sektoreid, mis eriti ei buumi ega kiratse, kuid on ka neid, mis buumivad väga ja kiratsevad väga. Toidukaubandus kuulub pigem esimesse kategooriasse, kinnisvara viimasesse.

Soodne hind teeb võidurõõmsaks

Me võime valida, kas osta üks piim või kaks piima, kuid söömisest-joomisest täielikult loobuda me ei saa. Kust ja millist piima ostame, valime siiski suure hoolega.

Kui mõelda tagasi viimase aasta muutustele tarbijate ootustes, siis joonistubki välja kaks asja – klient ostab esmalt hinda ja siis kvaliteeti ning teenindust. Kusjuures hinna puhul ei ole oluline mitte niivõrd madalama hinnaklassi toode, vaid kvaliteetsem toode odava hinnaga. „Tead, ma sain selle-ja-selle asja 50% odavamalt kui tavaliselt!“ on praegusel ajal tavapärane võiduhüüd rahulolevalt tarbijalt.

Teine ja sugugi mitte vähemoluline on teenindus. Klientide kaebusi juhtub ikka, isegi kui kõrge teenindustaseme saavutamiseks palju vaeva nähakse. Ja teatud määral on klientide ootused vastuolulised. Täpsemalt öeldes on kliendid väga erinevad ning kõigi ootustele vastata on väga-väga keeruline, eriti, kui eesmärk on olla soodne.

Viimane näide Selveris oli selline, kus üks tarbija pahandas, et Selver pakendab liiga palju kaupu täiendavalt kilekottidesse (keskkonnasäästlik mõtteviis on ka meie jaoks väga tähtis ja seepärast on ka Selveri kilekotid biolagunevad). Teiselt poolt on palju neid, kes pahandavad, et miks nt kohupiim või jäätis tilguvad ning kotis muud kaubad ära rikuvad – olgu kilekotis! Tuleb leida kompromiss – et võimalikult paljud kliendid oleksid rahul ja õnnelikud.

Klient hammustab kõik läbi