Juhtkiri: Teeme Eestist firmade surnuaia?

Me tänane kaanelugu räägib konkreetselt ühest kreeklasest, kel siin Eestis on sadakond firmat, mis kokku võlgnevad riigile 45 miljonit krooni pluss veel võlad endiste koostööpartnerite ja tarnijate ees. Kõrvuni võlgades ettevõtted aga enam ei tegutse, vaid kulgevad vaikselt oma surma poole. Ning kuna võlausaldajad, riik nende seas, ettevõtete omanikku kätte ei saa, kirjutatakse võlad suure tõenäosusega lihtsalt korstnasse.

Tankism iseenesest pole mingi uudisasi, seda on Eestiski viljeldud juba aastakümneid. Nüüd on see lihtsalt juriidiliselt veelgi keerulisemaks muutunud - tankism on muutunud rahvusvaheliseks, võlgades ettevõtete uued omanikud on nüüd tihtipeale kaugema kandi välismaalased ning neid ei saada kätte. Artiklis pakutakse välja, et äriseadustikku võiks parandada, et kui võlgades ettevõte "müüakse" nn tankistidele, siis need uued omanikud peaks olema kättesaadavad. Kuid see piiraks ettevõtlusvabadust, teeks keerulisemaks välisinvesteeringute sissevoolu ja oleks seega kokkuvõttes Eesti majandusele kahjulik.

Kasu pole ka võimalusest võlgu sisse nõuda neilt isikuilt, kes võla tekkimise ajal olid ettevõtte omanikud ja/või juhatuse liikmed, sest nende isikute otsese süü, ettevõtte suhtes pahatahtliku käitumise tuvastamine on tavaliselt üsna aja- ja rahamahukas protsess.