Heategevuse riigistamine?

Näiteks selgub maksuhalduri värskeimast praktikast, et tervishoiu toetamine ei anna maksusoodustust, sest tervishoiu valdkond pole riigis ebasoodsas ega toetamist väärivas seisundis. Heategevuseks ei peeta seda, kui ühendus tegutseb valdkonnas, kus on olemas riigipoolne toetus või ei ole see vähene.

Lisakriteeriumina märgitakse, et heategevusest saab rääkida alles siis, kui heategija on annetuse saajaga võrreldes paremas positsioonis. Maksuhaldur rakendab uut praktikat ka väljaspool tervishoiuvaldkonda. Näiteks selgus mõni aeg tagasi, et vabatahtlike kirjutatava veebipõhise vaba entsüklopeediaga tegelev MTÜ Wikimedia Eesti pole heategevuslik ühendus.

Üksikjuhtumite asemel on probleemiks see, et rahandusministeerium ja maksuhaldur ei selgita avalike huvide ega heategevuse mõiste tähendust. Puudub info ka selle kohta, millised valdkonnad on riikliku toetuseta või kus on seda liiga vähe. Vastavat "tõde" kogevad vaid need, kelle riik on nimekirja sisse või sealt välja arvanud. Teisisõnu jagab riik nõuandeid karistusmeetodil ehk nimekirja vastuvõtmisest keeldumise või nimekirjast väljaviskamise otsustega. Selgust ei too ka selgituspalve edastamine maksuhaldurile.

Kirjeldatud olukorra lõpptulemus on, et Eesti lihtne ja väheste eranditega maksusüsteem soodustab üksnes ja ainult läbi maksude maksmise toimuvat heategevust. Riik otsustab kodaniku eest ise, mida tasub ja mida ei tasu toetada. Heategevuse riigistamine tähendab samas kodanikeühenduste piiramist.

Kodanikuühendused väljendavad aga demokraatiat selle kõige puhtamas vormis ja seetõttu on kõik neid puudutavaid piirangud väga tõsised ning murettekitavad küsimused.