Piret Reiljan: Rain Tamm oli puu otsas, kui pauk käis

Tõehetk ei tähenda kahjuks enam seda, et Armeenia kaevandustest leitakse lõpuks kauaotsitud kuld või et fondi osakuomanikud pisutki raha tagasi saavad. Selgub vaid, kui palju kiirmüüki minevates varades veel õhku sees on.

Üksikud pääsenud on vaid need investorid, kes enesele õigel ajal eraldi tagatise nõudsid, nemad on raha juba tagasi saanud. Näiteks oli konkreetse varaga tagatud Skype'i loojatele kuuluva Ambient Sound Investmentsi nõue.

Kuid mida teeb Tamm, kel oli ses draamas kanda võtmeroll? Nägin teda viimati juunis, enne NO99 etendust Reformierakonna juhatuse koosolekust. Mäletan tema rõkkavat naeru, kui ta seltskonnas Gildi teemal lõõpis. Küsimusele, kuidas kulla kaevandamine läheb, vastas Tamm, et hästi, kuna temal pole sellega enam pistmist.

Ma ei arva, et Tamm peaks sadade investorite raha tuuldelaskmise tõttu mööda seinaääri käima. Vähemalt kuni ta saab öelda, et fondi valitseti ausalt ja kuni pole tõestatud vastupidist. Kuid tema ülbus paneb kulmu kergitama. Tamm on fondist vähemalt näiliselt taandunud, olgu siis finantsinspektsiooni ja investorite survel või mitte, aga olen kindel, et selline stsenaarium sobis talle suurepäraselt. Tamm on ka ise äpardunud fondi investor, kuid sellelt kaoseprojektilt teistpidi teenitud tulu teab vaid tema ise.

Gildi riskifondi investeeringud on pea eranditult nii kummalised, et tekib küsimus – oli see superskeem pettuseks või… Õiget sõna on raske leida. 100protsendilise intressiga (tasumata) laen sõbrale, kiiresti allahinnatud ja seejäärel edasimüüdud laen kurikuulsale Meelis Laole, mitukümmend miljonit eurot sõprade spekulatiivsesse kinnisvaraärisse, rahasüstid kiiresti pankrotistunud äridesse, Bulgaarias kinnisvaraäri ajanud gildipankuri Tõnis Haaveli mahitusel sealsete põldude kokkuostmine, mitmesaja miljoni krooni eest kullakaevanduste uurimislitsentse Armeenias…

Ja need Armeenia litsentsid, fondi suurim investeering – hämar seos kohaliku võimuladvikuga, segane firmaderägastik, kohalik korruptsioon, salatsemine. Finantsinspektsioon suutis tuvastada üksnes investorite eksitamise – väljahõigatud kaevandamislitsentsid olid reaalsuses vaid varude uurimise litsentsid. Kõik see kokku on liig isegi riskifondi jaoks. Paraku avanesid investorite silmad siis, kui oli juba hilja.

Filigraanne pettus või äpardus, olgu kuidas on, Rain Tamm väljub enda korraldatud jamast selg sirgu ja naerulsui. Kuigi ta pole enam plekitu mainega investeerimispankur, on ta prominent, riigikogu kultuurikomisjon nimetas ta hiljuti taas rahvusringhäälingu nõukokku ja ta jätkab ettevõtluses. Tulevik on Tammel gildipankurina majanduslikult ammu ja suurepäraselt kindlustatud, selles pole kahtlust. Tõenäoliselt leidub inimesi, kellega Tamm silmitsi sattuda ei soovi. Näiteks Marcel Vichmann. Kuid tühja sest.

Kolm aastat tagasi kirjutas Tamm Äripäevas, et isegi mitte see, kes julgelt riskib, ei joo alati šampanjat. Näib, et võõra rahaga riskimine šampanjajoomist siiski ei takista. Lõpetuseks Tamme tsitaat samast kirjatükist pärast esimesi Äripäeva kriitilisi artikleid kreeni kiskuvast riskifondist: "Võimalik, et põhjus, miks Äripäev on jõudnud meile juba mulla peale panna ning labidast risti kõige otsa torgata, seisneb selles, et meie äriniši lähemaks mõistmiseks on vaja rohkem teadmisi."

Jäägu igaühe enda otsustada, kas eksis Äripäev või Rain Tamm koos Tõnis Haaveli, fondijuhi Tõnno Vähi ja teiste gildipankuritega. Haavel istub muide kohtupingis kelmusele kaasaaitamise süüdistusega seoses ühe teise Gildiga seotud unelmateprojektiga. Aserbaidžaanis. Aga see on juba teine lugu.