Läbipõlemine, mis lõppes kiirabis. "Suur naeratus näol hüppasin sinna kuristikku"

Positiivsus, mis sütitab ka teisi, perfektsionism ja suur saavutusvajadus on alati igas organisatsioonis teretulnud, kuid liiga suures koguses “saan ise hakkama”-mentaliteeti ja täiuslikkuse tagaajamist on Viiroja sõnul ka ühed olulisemad riskifaktorid, mida pingsamalt jälgida. Siiski mängivad tähtsamat rolli tööalased riskid, nagu näiteks ülekoormus ja kehv juhtimiskvaliteet. Seetõttu lasub läbipõlemise vastutus nii töötajal kui ka tööandjal.

“Üks asi, mis minu läbipõlemise teekonda pikendas, oli häbi. Häbi sellepärast, et ma ei olegi nii edukas, ma ei saanudki sellega hakkama,” räägib Viiroja, kellel kulus läbipõlemisest taastumiseks kokku viis aastat. Olles läbipõlemise faasis, ei saa seal olija isegi aru, et temaga midagi toimub, ja suurem eneseanalüüs võib toimuda alles aastaid hiljem. Ta tõdeb, et häbi on kõige suurem arengupidur, ja paneb gasellidele südamele, et sellest tundest hoolimata tuleb jagada oma muret teistega.

Mis üldse on läbipõlemine ja milline see hääbumisprotsess täpsemalt välja näeb? Millist kahju see tekitab ettevõttele ja riigile, rääkimata kannatajast endast? Miks on oluline olla isekas? Kas enesehoid on sama, mis aeg iseendale? Nendele küsimustele saab vastused saatest “Kiired ja vihased”.