Arendaja enda läbikolistatud ämbrid said uue elurajooni vundamendiks

Tallinnast pooleteisttunnise autosõidu kaugusel asuv Sinilahe elamupiirkond pole lihtsalt üks järjekordne kerkiv kinnisvaraarendus, vaid koht, kus tehakse teadlikuid valikuid, mis saadud isiklikult pinnalt. “Me teeme siin asju väga selgelt teisiti – nii, nagu koduostja päriselt ja tegelikult vajab,” ütleb Pihlak.

Kuigi täna juhib Pihlak elamuarendust, ei ole ta klassikalise taustaga kinnisvaraarendaja. Ta on õppinud muusikat ning tegutseb igapäevaselt taastuvenergeetika ja finantsvaldkonnas.

Elamuarenduseni viis hoopis isiklik kogemus koduostjana, mis pole olnud hea. Üks valusamaid õppetunde pärineb Regiinal buumiajast, mil ostetud maja vajas juba aasta hiljem kapitaalset sekkumist. “Pidime kogu voodri lahti võtma ja maja uuesti soojustama, sest toas oli tuuletõmme ja külm,” meenutab ta. Just kõik omal nahal kogetu aitab tal täna luua keskkonda, kus sarnased vead on juba ette ära lahendatud.

Värskem õppetund on nelja aasta tagune, kus arendaja esitas ehitusloataotluse A-energiamärgisega maja ehituseks, kuid muutis seda ehituse ajal ning energiamärgiseks sai hoopis B. Kasutusloataotlus sai aga esitatud ehitusloataotluse dokumentidega, kus oli kirjas A-märgis. “Saku valla ametnik dokumente ei vaadanud ja minu kodus ka kohal ei käinud ning väljastas majale A-energiamärgise. Vaidlustasin selle, kuna see ei olnud õige ning minu 10 000 eurot oli kaalul. Vallaametnik väljastas lihtsalt B-energiamärgise, arendaja kantis oma varad teise ettevõttesse ja likvideeris oma firma ning mina jäin oma rahast ilma. Kahjuks tegutseb see arendaja täna julgelt teise ettevõtte alt edasi,” räägib Regiina.

Sinilahe suurim eripära peitub kontseptsioonis. Kui tavaliselt müüakse Eestis lihtsalt krunte, siis siin pakutakse valmis stardipositsiooni. Arendus hõlmab endas 11 suurt, 3000–4000 m² krunti, mille juurde kuuluvad elektriliitumine (25A), vesi, asfalteeritud teed, tänavavalgustus ja kehtiv ehitusluba. “Kõige lihtsam on müüa lihtsalt maad, aga minu jaoks on see igav. Kui ma ise ostaksin krundi, tahaksin, et kõik oleks olemas ja et ei peaks hakkama otsima arhitekti ja projekteerima aasta aega, vaid saaksin kohe kopa maasse lüüa,” selgitab Pihlak.

Tema hinnangul säästab selline lähenemine ostjale vähemalt kaks-kolm aastat. Ajast olulisemaks peab ta aga midagi muud – närvikulu. “See on see, mida taastada ei saa. Mõni inimene loobubki kodu ehitamisest, sest ta ei saa riigiametitega hakkama.”

Sinilahe ei püüa olla efektne ega trendikas, vaid võiks öelda, et suisa vastupidi – arenduse inspiratsioon tuleb ajaloolisest kalurikülast ja selle loomulikust rütmist.

Arhitektiks valiti Allan Strus, kelle töödes nägi Pihlak midagi, mida ta sõnastab lihtsalt: “Kui ma vaatasin tema töid, siis ma nägin, et nendes töödes oli hing sees.”

Eesmärk oli luua ajas kestev ja harmooniline keskkond, kus majad ei ole üksteisega võistlevad objektid, vaid osa tervikust. Olulist rolli mängis ka koostöö kohaliku infrapartneri Purtse TREV OÜ-ga, mille omanik Tiit Vanamölder tunneb piirkonda ja selle eripära. “Ta on super – tuleb probleem, ta kohe tegeleb lahendusega ja see asi saab tehtud,” kiidab Regiina Pihlak.

Kuigi tulemus on täna selge ja valmis, oli teekond selleni pikk ja kohati isegi frustreeriv. Arendusprotsess kestis kokku viis aastat ning suurimaks väljakutseks ei olnud ehitus, vaid justnimelt paberimajandus riigigametitega. “Kahju on sellest, et riigiametnik täna on nagu robot. Inimlik suhtlemine on kadunud – selle asemel veeretatakse kuude kaupa e-kirju. Nemad vastavad 30 päeva, meie vastame kahe päevaga ja nendest kuudest saavad aastad,” kirjeldab Pihlak protsessi. Arendaja sõnul tehakse otsuseid tihti reaalsust tunnetamata: “Jube lihtne on näpuga seaduses rida vedada, aga tegelik elu on ju hoopis teistmoodi.”

Kuigi Sinilahe elukeskkond asub Ida-Virumaal, tuleb ligi 99% huvilistest Tallinnast. Põhjuseks ei ole ainult asukoht, vaid elustiil, sest inimesed otsivad vaikust, privaatsust ja võimalust elada omas rütmis. “Maa on nii suur, et sinna saab rajada oma aiamaa, kasvatada köögi- ja juurviljad ise. Täna tekib Eestis väikeseid kogukondi, kus inimesed üksteist aitavad,“ kirjeldab Pihlak.

Samal ajal ei tähenda see eraldatust. Tallinn jääb umbes 135 km kaugusele ning suurem osa teest on kiire neljarealine maantee. Läheduses on meri, Tulivee restoran, Kiviõli suusakeskus ning Toila, Saka ja AQVA spaad.

Sinilahe ei ole ainult ühe inimese projekt, vaid tegu on põhjaliku pereettevõtmisega.

Pihlaku vanemad ja lähedased on olnud talle kogu projekti vältel nõu ja kogemustega toeks ning juristiharidusega tütar aitab juriidilistes küsimustes.

“Alati ei olegi ise kõige targem ning kindlasti tasub kuulata teiste nõu,” räägib Regiina.

Sinilahe projekti teeb eriliseks ka selle rahastus. “Kogu projekt on rahastatud omavahenditest ning ühtegi investorit ega finantsasutust kaasatud ei ole,” ütleb ta ning lisab, et see kõik tähendab mõistagi suuremat riski, kuid ka täielikku kontrolli ettevõtmise üle ning totaalset pühendumist.

Sinilahe elukeskkonna arendaja Regiina Pihlak tunnistab, et on loomult inimene, kes ei oska kergesti puhata. “Ma teen väga palju tööd. Mu pea töötab 24/7 ja sellele ajule ei suuda ma kuidagi selgeks teha, et lõpeta nüüd ära,” naerab ta. Just seetõttu hindab ta Liimala piirkonda eriti kõrgelt, sest seal peatub tempo ka kõige suuremal töösõltlasel ning tekib ruum argimõteteks. “Lühidalt öeldes – Sinilahe on ideaalne paik, kus juhe lihtsalt välja tõmmata ning olla,” lisab Regiina ning soovitab kõigil kohaga tutvuma minna. “Minge jalutage, käige mere ääres, tunnetage seda mõnusat vaibi – ja alles siis tehke otsus, kas see on teie kodu või ei ole,” soovitab ta.