Martins Sulte: investeeringute pikk nimekiri ei tähenda veel mitmekesist portfelli

Esiteks: kas portfell sõltub peamiselt varade hinnatõusust? Kui suurem osa investeeringutest peab tootluse teenimiseks tulevikus kallimalt müüdud saama, on investor üsna tugevalt sõltuv turu üldisest suunast. See ei ole tingimata vale lähenemine, kuid seda riski tasub endale teadvustada.

Teiseks: kas portfellis on varasid, mis pakuvad regulaarset rahavoogu? Selle all ei pea Sulte silmas ainult üht konkreetset varaklassi, vaid põhimõtet laiemalt – kas portfellis on investeeringuid, mille tootlus võib tulla ka regulaarsete intressi-, või dividendimaksetena.

Kolmandaks: kas hajutamine toimub ka tuluallikate, tähtaegade ja riskide vahel? Mitme investeeringu omamine ei tähenda automaatselt, et portfell on sisuliselt hajutatud. Investor võiks veenduda, et portfell ei sõltuks liialt palju ühest sektorist, turust ega tuluallikast.

Rahavoogu pakkuvad varad lisavad portfelli teistsuguse mõõtme. Aktsiate puhul ootab investor enamasti vara väärtuse kasvu, võlakirjade ja laenupõhiste investeeringute puhul võib osa tootlusest tulla aga juba investeerimisperioodi jooksul intressimaksetena. See ei tee investeeringut riskivabaks, kuid vähendab sõltuvust üksnes sellest, kas vara õnnestub tulevikus kallimalt müüa. „Rahavoog annab investorile paindlikkust. Saadud tulu võib kasutada, aga selle võib ka uuesti investeerida. Pika aja jooksul võib just see järjepidevus portfelli kasvus olulist rolli mängida,“ selgitas Sulte.

Eesti leibkondade säästud kasvavad jätkuvalt. Finantsinspektsiooni andmetel suurenesid eraisikute hoiused 2025. aastal 7%, ulatudes 17,7 miljardi euroni. Kuigi see näitab leibkondade tugevat säästmisvõimet, viitab see samal ajal ka sellele, et suur osa inimeste finantsvarast on endiselt koondunud pangahoiustesse, mitte hajutatud eri investeerimisvarade vahel.

Sulte rõhutab, et hoiustel on portfellis kindel koht. Need annavad turvatunde, aitavad hoida osa rahast kiiresti kättesaadavana ja katta ootamatuid kulusid. Probleem tekib siis, kui hoiusest saab kogu investeerimisplaani keskpunkt. „Hoius annab portfellile kindla vundamendi, kuid sellest üksi pikaajaliseks investeerimisplaaniks ei piisa. Portfellis peaks olema ka varasid, mis pakuvad kasvuvõimalust ja varasid, mis toovad regulaarset tulu.“

Igal varal võiks portfellis olla oma ülesanne. Tema sõnul ei peaks investor vaatama valikut liiga kitsalt – kas aktsiad või hoius. Nende vahele jääb hulk võimalusi, kus risk, tähtaeg ja tootlus toimivad erinevalt. Nii saab investor selgemalt läbi mõelda, milline osa rahast peab olema kohe kättesaadav, milline osa võib töötada pikaajalise kasvu nimel ja milline osa võiks tuua tulu juba investeerimisperioodi jooksul.

Kui selline rollijaotus on läbi mõeldud, kerkib järgmine praktiline küsimus: kuidas lisada portfelli varasid, mis pakuvad regulaarset tulu, kuid ei eelda väga suuri summasid ega professionaalse investori tausta?