Hüvastijätt ikooniga. Vanaema saatis Edgar Savisaare viimsele teekonnale
Vanaema astub koduuksest välja tuisu kätte ja võtab suuna Türi rongijaama poole, et pealinna matustele sõita. Samal ajal hakkab Hundisilmalt Tallinna poole liikuma Edgar Savisaare sark.
Kell näitab pool kaheksa, kuid vanaema on ärkvel olnud juba mitu tundi. Talupidamises on lehmad-lambad talitatud, ahi köetud ja kass paitatud. Vanaema rüüpab viimased lonksud kohvi ning sätib mütsi pähe ja palitu selga. Nüüd on aeg täita tänase päeva tähtsaim ülesanne – minna Savisaart ära saatma.
Foto: Liis Treimann
Foto: Liis Treimann
Foto: Liis Treimann
Vanaema vaatab pooltühja rongi aknast välja ja vaikib. Õues on pime ja näha on vaid suurte kuusepuude tumedaid kogusid.
„Mul on nii kahju,“ ütleb vanaema ja pühib silmanurka tikkuva pisara. Ta on Savisaarest alati lugu pidanud. „Sellist riigitegelast enam naljalt ei leia,“ sõnab ta.
Foto: Liis Treimann
Vanaema töötas 1980. aastatel Ida-Virumaal põllumajanduse peaspetsialistina. Sageli tuli tal mööda maakonna majandeid ringi sõita koos Edgar Savisaarega, kes oli tol ajal Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja.
“Mul on väga hea meel, muidugi ma kartsin, et äkki ei võida. Aga mul on hea meel, et Savisaar ikka jäi, sest ma ei salli reetmist,” ütles Edgar Savisaare fänn, eile terve päeva Keskerakonna kongressil veetnud Hilja Matsalu.
Edgar Savisaarest ja tema pärandist rääkimine nüüd, mil ta on meie hulgast lahkunud, on ühiskonnale paras pähkel. Omal iroonilisel kombel see ilmestabki hästi seda, millise fenomeniga oli Savisaare näol tegemist, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Töötaja lahkub ettevõttest. Personaliosakond vormistab dokumendid, IT sulgeb kasutajakonto, kuid kas keegi mäletab eemaldada tema ligipääsuõigused kõigist ustest, parklast ja muudest süsteemidest? Kui ettevõttes kasutatakse mitut eraldiseisvat turvalahendust, võib ühe inimese lahkumine tähendada tervet rida käsitsi tehtavaid muudatusi. Piisab ühest ununenud toimingust, et mõni ligipääsuõigus jääks kehtima kauemaks, kui peaks.