Pankrot on hüppelaud ellu, kus olla parem inimene. “Julgen seda hüppelauaks nimetada pankrotiga kaasnevate kogemuste tõttu," ütleb Bauschmidtist ilma jäänud Mait Schmidt. “Need kogemused on midagi sellist, millele ma ei olnud kunagi mõelnud, mida keegi polnud mulle rääkinud ja mida ma pole ka kellegi käest osanud küsida. Ja seda on väga raske sõnadesse panna ja kirjeldada.“
Foto: Andras Kralla
Roolis istub ehitusfirma Bauschmidt omanik Mait Schmidt.
Ta on meeleheitel, isegi nördinud. “Ma pääsesin praegu linnast. Saate aru, pääsesin sellest linnast. Saan sõita suvilasse, püüda kala ja teha käed mullaseks. Ja nüüd te peate mind kinni ja teete trahvi.”
Politseinik leebub ja laseb Schmidtil minna. Võib-olla tajub ta, et Tallinnast põgenev Schmidt on viimase piiri peal.
Ehitusfirma Bauschmidt pankrotihaldur Andrias Palmits nõuab kohtu kaudu tagasi rohkem kui 300 000 eurot, mis kanti pankrotistunud firmast teise firma kontole.
Inimene, keda ettevõte kõige rohkem palgata tahaks, võib samal ajal olla see, kes töökuulutusi kõige vähem vaatab. Ta ei plaani töökohta vahetada, ei käi regulaarselt tööportaalides ja võib olla oma praeguses rollis täiesti rahul. See ei tähenda aga, et hea pakkumine teda liikuma ei paneks.