Tollid võrdsustavad konkurentsitingimused

Liitudes ELiga saame osa ELi ühisest põllumajanduspoliitikast (CAP). Selle üks eeltingimus oli kaitsetollide kehtestamine nn kolmandatele riikidele -- riikidele, kes ei ole ELi liikmed või kel pole Eestiga vabakaubanduslepingut.

Eesti väliskaubanduspoliitika on seni olnud üliliberaalne, mis ei ole meie põllumajanduse huvides. Samuti tekitab see küsimuse meie võimalikust liitumisest CAPiga. Teisisõnu öeldes -- Eesti põllumajandusele sissetulekute kindlustamine ELi sees oleks problemaatiline.

Kaitsetollid puudutavad umbes 30% Eestisse põllumajandussaadusi importivatest riikidest. Järelikult ei saa tollide mõju impordile suur olla. Ometi on nende kehtestamisel teisi, pikas perspektiivis palju olulisemaid külgi. Eesti ja ELi vahelistel kõnelustel on jõutud lähedale põllumajandustoodete ekspordikvootide suurendamisele. See annab talunikele kindluse tootjahinna ja sissetulekute kasvu suhtes.

Samuti on paljud Euroopa agrobisnessi ja põllumajandusettevõtted huvitatud investeerimisest riiki, kes kaitseb oma turgu. Sellise riigiga asju ajades on neil suurem kindlus oma ärikasumi stabiilsuse osas. Põllumajandus on väga õrn valdkond, kus tasakaalu saavutamine ja säilitamine on keeruline ning aeganõudev. Riigis, mis ei kaitse oma turgu (eriti kui tegu on väikeriigiga), võib välisinterventsioon turu mõne päevaga segi lüüa.

Iseenesest on raske hinnata kaitsetollide kehtestamise mõju toiduainete jaehindadele. Üks on kindel -- kuna kaitsetollid rakendatakse 30% riikidest, ei tõuse hinnad samal määral.

Tollide kasuteguri lõplikku suurust näitab ikkagi elu ise. Selge on see, et tollid ei löö Eesti põllumajandusele jalgu päevapealt alla. Need on vaid üks osa Eesti põllumajanduspoliitikast.