Eesti näeb ohtlikku sammu heaoluriigi suunas?

Euroopa Liidu maksu- ja sotsiaalpoliitika on paradokside kogum, mida iseloomustas hästi tulevikukonvendis tekkinud olukord, kus Eesti ja Rootsi olid ühel pool rindejoont ehk seisid vastu maksupoliitika edasisele harmoniseerimisele. Miks? Rootsi seetõttu, et pidas tõenäoliseks maksude alandamist ning nägi selles ohtu heaoluriigile. Eesti sellepärast, et pidas tõenäoliseks maksude tõusu ja nägi selles ohtlikku sammu heaoluriigi suunas. Paradoksi põhjus on vastuolud. Esiteks, praeguse maksupoliitika vastuolu inimeste-teenuste-kaupade-kapitali vaba liikumise põhialustega. Ehk kas on võimalik säilitada ELi lõimumisest tulenevad vabadused ka siis, kui konkurents maksu- ja sotsiaalpoliitikas on ebavõrdne?

Teiseks, sisemine ebaloogilisus ehk maksupoliitika erinevate valdkondade erinev kohtlemine: osa makse, nt tollid ja aktsiisid, on ühtlustatud, osale on kehtestatud alammäär (käibemaks), osa jäetud liikmesriikide pädevusse (otsesed maksud). Keegi ei protesteeri, et käibe- ja aktsiisimaksud on mõnel määral ühtlustatud, see andis Eestile võimaluse eksportida oma tooteid ühisturule. Ka ühise tollimaksu vastu ei protesteeri keegi. Veel enam: seoses Vene topelttollidega on Eesti olnud ühtse tollipoliitika suurimaid nõudlejaid ja kasusaajaid.

Meie poliitika käsitleb makse feodaalses võtmes: maksud on võrdsustatud koormisega ning tegevus käib nende vähendamise, eelistatavalt üldse loobumise suunas. Eesti neofeodaalse maksupoliitika arenenum vorm näeb makse kümnisena ehk jäädavalt kaduva, ent ilmselt millekski tarviliku andamina. Kummaski pole nüüdisaegset arusaama, et maksud on rahvale euroopaliku hariduse, tervishoiu, infrastruktuuri ja sotsiaalhoolekande tagamiseks.