Kohmakas suur teenib vähem kui paindlik väike

Kui vaadata meie positsiooni välisinvesteeringute turul, siis millistele investeeringutele on Eesti sobilik? Ernst & Young Global korraldas hiljuti rahvusvaheliste ettevõtete seas Euroopa regiooni välisinvesteeringute atraktiivsuse uuringu.

Uuring näitas, et käesoleval aastal on kõige atraktiivsemaks välisinvesteeringute keskkonnaks Lääne-Euroopa (63%), millele järgnevad Kesk- ja Ida-Euroopa (55%), Hiina (52%) ja USA/Kanada (45%). Suuri üllatusi siin pole ning on üsna selge, et uutest ?tiigermajandustest? on enamiku tähetund olnud pigem sähvatus.

Järgmiseks aastaks võib suure tõenäosusega ennustada mõningast huvi vähenemist Lääne-Euroopa ning suurenemist eelkõige Hiina ja Ida-Euroopa vastu. Hiina on atraktiivne sihtturu läheduse ja Ida-Euroopa Lääne-Euroopaga võrreldes madalamate tööjõukulude tõttu. Välisinvesteeringud varieeruvad regiooniti ka investeeringu valdkonnast sõltuvalt. Uuringu kohaselt on tootmisele atraktiivseimateks keskkondadeks Kesk- ja Ida-Euroopa (30%), Hiina (23%) ja Lääne Euroopa (16%). Samas on arendustegevus koondunud peamiselt Lääne-Euroopasse (51%), USAsse/Kanadasse (22%) ning Kesk- ja Ida-Euroopasse (6%).

Toodud statistikast nähtub, et Kesk- ja Ida-Euroopa on hetkel atraktiivsed eelkõige tootmissektorile (muu hulgas tarbekaupade, toidu- ja tekstiilisektorile, rasketööstusele, telekommunikatsioonitootjatele, keemia- ja kõrgtehnoloogiatööstusele), mis küll lähiajal tõenäoliselt muutub Hiina majanduskasvuga seoses.

Kui panna toodud järeldused Eesti ja Baltimaade konteksti, siis näeme, et tulenevalt meie väiksusest, kvalifitseeritud tööjõu puudusest ning sihtturu väiksusest/kaugusest, ei muutu Eesti siiski suurte tarbimisturgude (Hiina, Brasiilia, India ja Venemaa) kõrval tõenäoliselt atraktiivseks tootmissektorile, mis uuringu kohaselt Kesk- ja Ida Euroopast huvitatud on.

Kas Eestil on siis üldse mõtet võistelda ja pingutada mahukate tootmisprotsesside siia meelitamiseks? Arvan, et tihti ei olegi. Meil ei ole pakkuda sihtturgu, madalat tööjõukulu ning piisavas koguses oskustöölisi. Pigem tuleks tootmisinvesteeringuid segmenteerida, mille heaks näiteks on puidu- ja metsatööstus.

Isegi kui kutsereform õnnestub, jääb peamiseks probleemiks sihtturu kaugus ja kõrged tööjõukulud, mistõttu kallilt koolitatud spetsialistid peavad otsima tööd välismaal. Ka Venemaa kõrval paiknemine ei lahenda sihtturu probleeme: nii praegu kui ka tulevikus on Venemaal või Ukrainas tunduvalt odavam toota kui Eestis.

Seetõttu jääb meile varuväljapääsuks vähem ressurssi nõudev ning geograafiliselt sihtturust vähem sõltuv teenindussektor ja väike- ning keskettevõtlus, mida peaksime arendama.

Neidsamu trende on märgata ka teistel väiksematel heaoluturgudel, kus asjade tarbimisest väsinud ühiskond keskendub teenuste tarbimisele ning kus keskmine ettevõtte suurus on seitse töötajat. Euroopa ligi 20 miljonist ettevõttest on 99% kuni üheksa töötajaga firmad ning pooltes ei olegi palgatöölisi, on vaid omanik ja tema pereliikmed.

Seega ei tohi unustada väikeettevõtlust ning samas ei tasu alati iga hinna eest püüda suurtega rinda pista. Kohmakas suur teenib tihti vähem tulu kui paindlik väike. Suurtootmise asemel viib elu Euroopas edasi just teenindussektor, mis on arenenud riikides kõige suuremas kasvutrendis.