Me ei tea, palju maksab avalik teenus

Riigihangete regulatsiooni kõrval on aga seni teenimatult tähelepanuta jäänud kõik need avalik-õiguslikud normid, mis reguleerivad avalike hüvede jagamist. Eelkõige tähendab see reeglistikku, mis käsitleb riigi või omavalitsuse vara eraõiguslike isikute kasutusse andmist.

Põhimõtteks tuleb võtta, et ettevõtja jaoks ei tohi olla suurt erinevust sisulistes vara kasutamise reeglites, kui ta kasutab riigi või kohaliku omavalitsuse vara (nt üürib linnalt ruume).

Eelkõige vajab põhjalikku analüüsi see osa õigusest, mis reguleerib avalik-õiguslike isikute, eelkõige riigi ja omavalitsuste osalemist eraõiguslikes suhetes. Lahus tuleb hoida avalik-õiguslikud normid, mis reguleerivad avaliku sektori õigusi eraõiguslike isikutega lepingute sõlmimisel, ning see, mida põhimõtteliselt eraõiguslikus õigussuhtes saab teha.

Normaalne ei ole olukord, kui ettevõtja peab arvestama tavapärastest erinevate reeglitega, asudes lepingulisse suhtesse avalik-õigusliku organisatsiooniga. Seal, kus olemuslikult avalik-õiguslik alluvussuhe puudub, tuleb lähtuda üldistest eraõiguslikest põhimõtetest. Kehtiv õigus seda piisavalt ei järgi.

Teine valdkond puudutab era- ja avaliku sektori niisugust koostööd, mille käigus ettevõtjale usaldatakse teatud valdkonna teenuse osutamine, mis tavaarusaama kohaselt kuulub avalikku sektorisse. Sellise tegevuse lähtealuseks on arusaam, et avalik sektor ei ole kõige efektiivsem. Arvamusega avaliku sektori ebaefektiivsusest tuleb nõustuda kas või juba seetõttu, et tänase asjade korralduse juures ei ole enamiku avalike teenuste tegelik hind läbipaistev.

Põhjus on selles, et neid finantseeritakse läbisegi mitmest avalik-õiguslikust allikast ja erinevate reeglite alusel. Näiteks ei ole teada, kui palju maksab tegelikult ühe haige ravimine või lapse koolitamine riikliku õppekava alusel, sest riik on küll kehtestanud nende teenuste puhul "teenustasud", kuid samas finantseerib neid teenuseid osutavaid asutusi ka teistest allikatest.

Paljudes teistes riikides on sellistel puhkudel kasutatud ulatuslikumat era- ja avaliku sektori koostööd (public-private-partnership). Kas ja mis ulatuses seda Eestis teha, on poliitilise debati küsimus. Eestis on selline koostöö raskendatud kas või seetõttu, et me ei tea, kui palju täna tegelikult nende teenuste osutamiseks raha kulub. Teiseks puuduvad koostööks vajalikud standardid.