Talupidajad kritiseerivad Eesti maaelu arengukava

Täheldada võib ka teatud lahknevusi maaelu arengu strateegia ja arengukava vahel. Kui strateegias seisab kirjas, et toetatakse väiksemate põllumajandustootjate (loe: talude) investeeringuid nende arengu eesmärgil, siis arengukava klassifitseerib väiksemate põllumajandustootjatena mikroettevõtteid kuni 9 töötajaga ja 30 miljoni aastakäibega. See piir on tõmmatud meelevaldselt.

ETKLi arvates ei tohiks ületada toetatavate väiksemate põllumajandustootjate käibepiir üle 200 000 € (ca 3 milj krooni) ja abikõlbuliku investeeringu maksimaalne suurus ei tohiks ületada 1 miljoni krooni piiri aastas tootja (omaniku, mitte taotleja) kohta.

ETKL ei nõustu ka ministeeriumi kavaga toetada valdavas mahus eelkõige suurfarmide omanikke. Arengukava projekti kohaselt võib üks taotleja saada programmiperioodi jooksul põllumajandusehituste toetuseks kuni 10 miljonit krooni toetust. Toetuse määr seotakse loomade arvuga, kusjuures loomühikule määratav toetuse määr selgub alles järgmisel aastal ministri määruse kaudu. Selline rahade jaotus viitab selgesti sellele, et valdavale osale piimakarjataludele ei kavatsetagi jätta piisaval hulgal raha nende konkurentsivõimeliseks muutmiseks, samuti pole me tunnetanud ministeeriumi soovi anda taludele arenguprogrammi läbiviimiseks täiendavat piimakvooti.

Õiges proportsioonis ei ole ka investeeringumeetmete vaheline rahaline jaotus. Kui väiksemate põllumajandustootjate arengutoetusteks, keda on arvuliselt sektoris 19 000 (kelledest 7000 suudavad ennast elatada vaid põllumajandusega), kavandatakse suurusjärgus sama palju toetusraha, kui ehitiste (eelistatult 300 suurlauda) ehitamise toetuseks (ca 250 milj krooni aastas), siis sellisel juhul on raske rääkida väiksemate ja keskmiste tootjate eelistamisest või võrdsest kohtlemisest.

Ministeerium kavandab olulise raha eraldada suurlautadele (üle 300 pealiste) parima võimaliku tehnoloogia soetamise toetuseks. ETKL jagab üldtunnustatud põhimõtet, et reostaja maksab ning ei pea seetõttu õigeks selle meetme käivitamist. Keskliit on seisukohal, et ka pikaajaliste investeeringute puhul ei tohiks toetada üle 200 loomakohaga lautade ehitust, seda eriti veel nitraaditundlikel aladel. Keskkonna riskide seisukohalt on mõttekas hajutada tootmine väiksematesse karjadesse ja mitte luua avaliku raha toetusel suuri punktreostusallikaid.

ETKLi juhatus analüüsis ka otsetoetuste küsimusi seoses üldise põllumajanduse ja maaelu arenguga ja teeb siinjuures ettepaneku rakendada Eestis nn modulatsiooni (ei ole liitumislepingu kohaselt kohustuslik rakendada uutes liikmesriikides), mis alates 2007. aastast on ELi vanades riikides kohustuslik. Modulatsiooni rakendamiseks soovitame ka otsetoetustele rakendada ülempiiri maksimaalselt 1 miljon krooni põllumajandusettevõtte (omaniku) kohta.

ETKLi juhatus on seisukohal, et töötleva tööstuse arengutoetused tuleb suunata üksnes tootjate omanduses olevatele väikekäitlus ettevõtetele ja tootjate ühisomanduses olevatele töötlemisühistutele. Sellega garanteeritakse toidulaua mitmekesistamine ja võimalus investeerida töötlemisel tekkiv kasum tagasi maaelu hüvanguks.

Kuna praegune talupidajate vanuseline struktuur näitab selget vajadust põlvkondade vahetuseks, peame oluliseks noortalunike meetmele suurema osakaalu andmist arengukavas. Peame vajalikuks, et kogu maaelu arengukava mahust vähemalt 5% suunatakse noortalunike meetmetesse. Selline on ELi vanades riikides levinud praktika.

Lõpetuseks rõhutame, et ministeeriumi poolt väljaantav informatsioon selle kohta, nagu oleks maaelu arengukava tasakaalus ja teeniks oma eesmärki, ei pea paika, seisab ETKLi avalduses.