Kaubavahetuse puudujääk tõotab tuua vapustusi

Õnneks ei ole IMF veel peitu pugenud, isegi kui mõnele suurele tegijale üldse ei meeldi, mida sellel öelda on. IMFi juht, hispaanlane Rodrigo Rato nõuab õigustatult, et Hiina, USA, Jaapan, Euroopa ja suuremad naftaeksportijad (maailma suurim uue kapitali allikas) võtaksid tarvitusele konkreetsed abinõud kriisiriski leevendamiseks.

Sellised meetmed võivad hõlmata suuremat valuutakursi paindlikkust Hiinas ja võib-olla lubadust USAlt, et see kohustub rohkem eelarvepiirangutega tegelema. Naftaeksportijad peaksid omakorda lubama suurendada sisetarbimise kulu, mis võimendaks importi.

Samuti võiks deflatsiooni järgne Jaapan kinnitada, et ei kasuta enam kunagi oma valuuta kallinemise peatamiseks ulatuslikku sekkumist. Euroopa omalt poolt võiks nõustuda mitte oma majanduse elavnemisele jalgadesse tulistama -halvasti ajastatud uute maksudega.

Kas IMF on selliste lubaduste vahendamisel edukas? Hiljutine maailma kaubandusläbirääkimiste katastroofiline läbikukkumine ei ole julgustav sõnumitooja. Euroopa, Jaapan ja USA lihtsalt ei soovinud oma väikestest, kuid mõjukatest lobidest loobuda. Traagilise tulemusena ei saa maailma vaeseimad riigid eksportida oma põllumajandussaadusi, mis on üks väheseid valdkondi, kus nad realistlikult võiksid konkureerida Hiina- ja India-suguste riikidega.

Strateegiad kaubavahetusbilansi puudujäägi kaotamiseks maailmas aitavad ka tegeleda iga riigi sisemajanduse probleemidega. Nt vajab Hiina kindlamat valuutakurssi, et ohjeldada hullumeelset investeerimist ekspordisektorisse ja seeläbi vähendada 90ndate stiilis krahhi väljavaateid. USA puhul aitaks järsk bensiini- ja muude fossiilsete kütuste maksude tõus parandada nii valitsuse bilanssi kui ka aidata üleilmse soojenemise vastu. Ka Jaapani Panga tehnokraadid mõistavad kindlasti, et nad saaksid majandust tunduvalt efektiivsemalt juhtida, kui loobuksid anakronistlikust vahetuskurssi sekkumisest ja läheksid puhtsüdamlikult üle nüüdisaegsetele intressimäärade reeglitele, nagu neid kasutavad Fed ja EKP.

Kui Euroopa on majandustõusus, peaks maksutulu hakkama suurenema isegi ilma kõrgemate maksumääradeta - milleks siis riskida kontinendi tärkava tõusu kägistamisega? Saudi Araabia võiks suure osa oma punguvast naftatulust kulutada riigi maine kui üleilmse finantsstabiilsuse peamise ankru tugevdamisele.

Kui USA praegune suurejooneline laenamine lõpeb pisaratega ja maailma liidrid ei suuda IMFi aidata, ei kohtle ajalugu neid lahkelt. Selle asemel süüdistatakse neid, et nad ei näinud ähvardavat katastroofi, mis neile ainiti näkku vahtis. Lootkem, et sel korral on ainsad, mis rahvusvahelises diplomaatias kaovad, tohutud kaubavahetuse puudujäägid ja mitte liidrid ja institutsioonid, mis nendega tegelema peaks.

Copyright: Project Syndicate, 2006.