Vabastava hingamisega tagasi lapsepõlve

Järgmisel korral hingama minnes on juba tõesti palju kergem - keha mind enam oma olemasoluga ei piina. Pooleteisetunnise seansi jooksul oma mõtteid ainult hingamisele keskendada ning töömõtteid mitte mõlgutada on aga määratult keerulisem - see ei tule mul kuni seansi lõpuni välja. Ajangi keskendumisraskuste süüks tõiga, et mul ei õnnestunud hingamisseansi jooksul alateadvuse tasandil jõuda tagasi oma lapsepõlve või koguni sünnihetke - selline asi pidi vabastava hingamise abil täiesti võimalik olema ning Marguselgi on vastav kogemus olemas. Küll aga kirjutan vabastava hingamise arvele asjaolu, et õhtul kodus jätkub mul energiat nii koristamiseks, kokkamiseks kui ka lapsega tegelemiseks: tavalise tööpäeva õhtul on see sama harv nähtus kui kuuvarjutus.

Kolmandal seansil olen vabastava hingamisega juba nii sina peal, et kipun magama jääma. Jälle sekkub Margus, kes mind sügavamalt ja rütmilisemalt hingama utsitab. Samuti märkan, et aeg-ajalt asetab ta käed mu pea peale - hiljem selle kohta küsides selgub, et nii aitab hingamise juhendaja hingajani vahendada kosmilist energiat ehk armastuse energiat, mis tervendab nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Neljandal ja viiendalgi hingamisseansil ei jõua ma ikka tagasi oma lapsepõlve, rääkimata sünnihetkest, ja mul on sellest pisut kahju. Margus aga rahustab mind, et inimesed on erinevad - mis ühel juhtub esimesel korral, ei pruugi teisel veel seitsmendalgi juhtuda. Kuid miks üldse mineviku taaselustamine vajalik on? "Kui oleme minevikus nii-öelda mingi sõlme konksu otsa sidunud, siis oleme minevikuga tunnete kaudu seotud. See segab meid olevikus elamast," kirjeldab Margus. Järelikult on vaja jõuda minevikku ja oma toonaste probleemidega - neid täiskasvanuna sageli ei mäletagi - rahu teha.

Kuigi mina oma sünnihetke ei taaskogenud, andis viis pooleteisetunnist hingamisseanssi igaüks ise kogemuse - kord energialaengu, kord sügava rahu. Kes ennast tahab paremini tundma õppida ja kel on piisavalt kannatust - soovitan hingata. Vabastavalt.