Valime tippjuhid avalikult

Muidugi on suureks osaks Wolfowitzi nõrkusest praegu viis, kuidas ta sai oma töökoha "näo järgi" ametissenimetamisena USA administratsioonilt, mis on nõrk rahvusvahelise koostöö osas. Maailmapank on rahandusalane arenguorganisatsioon. Wolfowitzi taust USA riigidepartemangus ja kaitseministeeriumis ei andnud talle tõelist kompetentsust või kogemusi kummaski valdkonnas. Selle asemel sai ta kuulsaks oma rolliga USA läbikukkunud Iraagi-sõja arhitektina. Muidugi on Wolfowitz hiilgav, kuid tundub mõeldamatu, et avatud, läbipaistev ja mitmepoolne valikuprotsess oleks tema Maailmapanga juhiks valinud.

Ma jõudsin sellele järeldusele, kuigi mulle on meeltmööda Bushi administratsiooni soov olla katalüsaatoriks muutusele pangas. Olen pikka aega kaitsnud panga raskuskeskme nihutamist laenamiselt otsetoetustele - poliitika, mida Bushi administratsioon jõuliselt heaks kiidab. Kuid kellegi valimine ilma ilmselge tausta või kogemuseta majanduse arengus ei ole viis, kuidas selles vallas edasi liikuda.

Avatum valikuprotsess oleks muidugi esile tõstnud asjaolu, et Wolfowitzi tüdruksõber pangas töötas. See võib tunduda triviaalne probleem, kuid ei ole seda, arvestades panga ranget kurssi kaitsta end onupojapoliitika vastu. Kui Wolfowitz oleks muul moel vastupandamatult kõige kvalifitseeritum kandidaat, võinuks valikukomisjon leida tee probleemi peeneks käsitlemiseks avatult ja läbipaistvalt, kuid arvestades tema küsitavat sobivust töökohale, võinuks tüdruksõbra probleem ta diskvalifitseerida.

Miks läheb maailm vaguralt edasi olemasolevaga ja laseb USA-l dikteerida panga kõrgeimat ametikohta? See on kurb lugu halvast üleilmsest juhtimisest. Euroopa ei astu USA teele ette, kuna soovib säilitada Euroopa samavõrra vananenud privileegi panga sõsarinstitutsiooni Rahvusvahelise Valuutafondi juhi puhul.

Aasial ei ole suurt muud valikut kui alistuda USA ja Euroopa sulitempudele, kuna on mõlemas organisatsioonis alaesindatud. Mis puutub Aafrikasse, on selle liidritel vastumeelsus üldse midagi teha või öelda, mis võiks katkestada Maailmapanga heldete andide voo.

Paljud inimesed, kaasa arvatud ma ise, on pikka aega kaevanud Maailmapanga ja IMF-i juhtide valikuprotsessi üle. Kuidas suudavad pank ja fond jätkata paigast paika käimist, pidades arenguriikides loenguid heast juhtimisest ja läbipaistvusest, kuid mitte lubada muutuse toimumist oma kodades?

Ikka ja jälle teevad mõlemad organisatsioonid probleemist rääkides ainult tühje sõnu. Seniajani ei ole nad aga näidanud tõelist soovi muutusteks. Ausalt öeldes teeb IMF-i juhatus otsusekindlaid pingutusi, et anda dünaamiliste esilekerkivatele majandustele, eriti Aasias, rohkem sõnaõigust fondi juhtimises. Kui seda protsessi piisavalt kaugele arendatakse, on see lõpuks katalüsaatoriks vajalikele muutustele.

Kahjuks edenevad IMF-i tasakaalustavad pingutused teosammul. Maailmapangas ei tundu üldse midagi juhtuvat.