Inimene on ise vihmas süüdi

Et näidata inimeste mõju, võrdlesid teadlased 20. sajandil tegelikult toimunud vihmarežiimi muutusi 14 erineva kliimamudeliga. Mudelid olid jagatud kolme rühma. Üks rühm võttis arvesse inimeste poolt õhku paisatud kasvuhoonegaase, teine vaid looduslike faktoreid nagu näiteks vulkaanipursked, kolmas kõike korraga.

Kõige paremini seletasid toimunud muutusi mudelid, mis võtsid arvesse nii looduslikke kui inimtekkelisi faktoreid. 40 ja 70 laiuskraadi vahel põhjapoolkeral, kuhu jäävad nii suurem osa Põhja-Ameerikast kui ka Euroopast, vihmahulk suurenes. Sellest suurenemisest võib teadlaste arvates julgelt 50–85 protsenti inimtegevuse arvele kirjutada. Ka ekvaatori ja 30 laiuskraadi vahel oleva ala suurema niiskuse põhjustab inimtegevus.

Kuivemaks läks näiteks Saheli piirkonnas Aafrikas, mida ähvardab kõrbestumine. Sahara kõrbe ja vihmametsade vahele jääv Sahel on aastatel 1950–1980 kannatanud tõsise põua ja sellest tulenevate näljahädade käes. Kuiva tõttu vähenevad viljasaagid, järsult suureneva vihmasajuga alasid ähvardavad aga üleujutused.