Euroopat saab aidata ta ise

Toomas Hendrik Ilves

Paljud eurooplased tõstavad globaliseerumist vaadates allaandmise märgiks käed üles: surve konkurentsivõimeks näib nii võimas. Ometi on eurooplastel maailmakonkurentsis püsimiseks täna eelis, mille eest me peame tänama Jean Monnet'd and Jacques Delorsi, kes panid aluse ühisturule juba enne seda, kui globaliseerumisest sõnakõlks sai. Sest just avatud konkurents ühisturul on see, mis lubab eurooplastel ka maailmas edukad olla. Kuid sellest üksi ei piisa. Vaja on julgemaid samme.

1991. aastal hakkas Eesti väljuma 50 aastat kestnud nõukogude mahajäämusest. Mind ajas tollal ahastusse mõte, kui kaua võtab aega infrastruktuuri loomine, mida Eesti firmad vajavad rahvusvahelistel turgudel võistlemiseks. Kuid õnnekombel oli maailmas just siis käimas IT-revolutsioon. Eesti tegi valiku uue IT-infrastruktuuri kasuks ja suutis peagi võrdsetel alustel kaasa mängida.

1990. aastate keskpaigaks lubasid avaliku ja erasektori investeeringud jõuda Eestil infotehnoloogilisele tasemele, mis ületas Euroopa keskmist. 2000. aastaks oli Eesti IT areng mitmes sektoris - nagu pangandus ja valitsusteenused - jõudnud tasemele, mis jäi alla vaid üksikutele Euroopa maadele.

Seega suutis väike postsotsialistlik riik ületada esmalt võimatuna näivad takistused. Kuid kardan, et sammud, mis on vajalikud Eesti saavutuste järele tegemiseks, ei pruugi mujal ELis eriti teretulnud olla. Tähendab ju valitsussektori efektiivsuse tõstmine, paberimajanduse vähendamine ja korruptsioonikiusatuste kaotamine arvutite abil õhemat riiki.

Sama kehtib ka erasektori kohta. 1990. aastate lõpust tehakse Eestis 98% pangatehinguid internetis, nii et pangad on vajanud vähem tellereid ja harukontoreid.

IT areng lubas riigil konkurentsivõimet tõsta, samas kui kasvav tootlikkus pani aluse pikaajalisele kiire majanduskasvu perioodile.

Kuid sellestki jääb väheks, kui me ei hakka tootma oma innovatsiooni. Nüüd, kus Eesti ei saa konkurentsis püsimisel enam loota odavale tööjõule, peab ta ise uusi tehnoloogiad looma. Eestlased leiutasid Skype'i, kuid oleme hakanud Euroopa kombel nii innovatsioonis kui ka täppisteadustes maha jääma.

Uuendused tulevad eelkõige USAst, mille ülikoolid ja laborid tõmbavad ligi ka Euroopa, India ja Hiina helgemaid päid. Eurooplased seevastu on sisserände vastu ning nende lapsed ei taha enam matemaatikat, teadusi ja tehnikaalasid õppida. Liiati lõikab EL end ära sisemisest konkurentsist teenuste sektoris, ühes konkurentsivõimelisemas sektoris.

ELi-sisese konkurentsi puudumine mõjutab ka julgeolekut. Energeetika tähtsust arvestades on loomulik, et paljud ELi riigid tahavad oma ettevõtteid konkurentsi eest kaitsta ja on vastu energiaturu liberaliseerimisele.

Kuid Euroopa suurim energiaallikas Venemaa kasutab energiaküsimust välispoliitika tööriistana. Tuletagem meelde, kuidas Viktor Tšernomõrdin, Venemaa suursaadik Ukrainas, mais 2006 teatas, et Venemaa on valmis langetama Ukrainale müüdava gaasi hinda, kui too läänemeelsust vähendab.

Kui me ei taha, et EL muutuks "jaga ja valitse" poliitika käsualuseks, mis paneb neid võistlema paremate gaasilepingute nimel, siis on ühine energiapoliitika hädavajalik. Isegi Saksamaa on väikeriik, kui räägime Gazpromist. Kuid enne, kui Euroopa saab luua ühise energiapoliitika, peab ta seestpoolt liberaalsemaks muutuma.

See imperatiiv kehtib ka muu kohta. Eurooplased muretsevad inseneride vähesuse pärast, aga ei tee suurt midagi, et teadusharidust populaarsemaks muuta. Kui nad näevad, et neil on raskusi rahvusvahelises konkurentsis püsimisega, reageerivad nad protektsionismiga. See poliitika viib Euroopa konkurentsivõimet veelgi rohkem allapoole ja seepärast tuleb sest kiiremas korras loobuda.

Euroopat saab aidata ta ise

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised