Õnnetuste ajal liigub aeg aeglasemalt. Kas tõesti?

„Tihti räägivad autoõnnetusse sattunud inimesed, et tajusid, et õnnetuse ajal liikus aeg aeglasemalt,” ütles neuroteaduste, psühhiaatria ning käitumisteaduste abiprofessor David Eagleman. „Kas aeglustumisefekt on tõesti olemas või see ainult tundub? See on oluline, mõistmaks, kuidas aeg on ajus esitatud.”

Lõbustusparkides leiduvad Ameerika mäed katseteks ei sobinud, sest need ei tekita piisavat hirmu, et inimesed tajuksid aja aeglustumist. Seetõttu otsisid teadlased midagi palju hirmsamat.

Nad leidsid seadme, kus inimene kukub selg ees vabalangemisse 45 meetri kõrgusel asuvalt platvormilt ning maandub ohutusvõrku. Julgestuseks pole küljes mingeid köisi ning kolmesekundise kukkumise ajal saavutab kukkuja pisut üle 100 km/h kiirust.

Eaglemani sõnul on see tema elu kõige hirmsam kogemus, kuigi ta teadis, et kõik on ohutu. Samas teadis ta, et see seade võimaldab tekitada inimestes tunde, et kukkumine vältab tegelikkusest kauem.

Katse koosnes kahest osast. Esimene kord paluti osalejatel öelda, kui kaua kukkusid teised katses osalenud ning kui kaua kukkusid nad ise. Seda mõõdeti stopperiga. Inimesed hindasid enda kukkumise kestust 36 protsenti pikemaks kui enda katsekaaslaste omi.

Kuid selleks, et teada saada, kas inimesed suutsid tõesti näha oma kukkumise ajal rohkem, kasutasid teadlased spetsiaalset seadet nn tajukronomeetrit, mis kinnitati katsealuste randmele. Seadme ekraanil vilkusid numbrid nagu kella sihverplaadil. Teadlased kiirendasid numbrite vilkumiskiirust seni kuni kukkujad polnud enam võimelised neid nägema.

Kui ajataju oleks tõesti aeglustunud, näinuks kukkujad vilkuvaid numbreid piisavalt aeglaselt, et neid vabalangemise ajal lugeda. Kui numbrid vilkusid normaalkiirusel, said kukkujad nende jälgimisega kenasti hakkama. Kuid kiiremini vilkuvate numbritega jäädi hätta.

Kukkujaile endile tundus see aeg pikana. Ajahindamine ja mälu on põimunud: tagasivaates tundus katsealustele, et nad kukkusid kauem. Aju osa amygdala aktiviseerub mingi hirmsa sündmuse ajal, kogudes ka teisejärgulisi mälestusi, millega tavaolukordades tegelevad teised aju piirkonnad. Seetõttu on hirmutavad hetked seotud värvikamate ning tugevamate mälestustega. Mida rohkem inimene sündmusest mäletab, seda kauem see tema meelest kestis, selgitas Eagleman.