Suurimad tehnoloogiaäpardused I: teleskoobi kelgusõit

Öeldakse, et õhupall on kõige vähem stressi tekitav lendamisviis. Õhupall tundus ka Kanada kosmoseagentuuri ja Inglise astronoomide silmis ideaalne transpordivahend NASA 10 miljoni dollarilise BLAST-teleskoobi sõidutamiseks, et teha infrapunaülesvõtteid tähtede moodustumisest.

Alates 2007. aasta 2. jaanuarist kogus 40 kilomeetri kõrgusel Antarktika kohal hõljuv teleskoop kaheteist päeva jooksul väärtuslikku informatsiooni. Siis vabastas gondel õhupalli ning avas maandumiseks langevarjud nagu plaanitud. Alt vedas aga elektroonika, mis pidi maapinnale jõudes langevarjud teleskoobi küljest lahti ühendama. Nii võtsidki langevarjud alla Antarktika tuule ning muutusid hiiglaslikeks purjedeks, muutes väärtusliku kandami järellohisevaks kelguks.

"See liikus sama kiiresti, kui ma joosta jõuan," meenutas projektijuht Mark Devlin, kes jälgis 180-kilogrammise teleskoobi käekäiku oma kodust USAs. "See oli tõeliselt masendav. Abilennuk sai vaid pealt vaadata, kuidas gondel mööda jääd edasi põrkus, puistates oma teele varustuse juppe. Lõpuks peatus see 24 tundi peale maandumist 200 kilomeetri kaugusel maandumispaigast.”

Devlinile saadeti teleskoobi teekonnast ülesvõtted, mida ta põhjalikult uuris, leidmaks mingitki märki teleskoobi kogutud väärtuslikku infot sisaldavatest kõvaketastest. „NASA värvib kõik valgeks,” selgitas Devlin, seega oli tema otsing üsna lootusetu. Õnneks leidis üks gondli poolt uuristatud vao läbi uurinud piloot kadunud kettad. Need olid küll kahjustunud, kuid vajalik info õnnestus sealt siiski kätte saada. Teleskoobi võis aga maha kanda. Nüüd kogub Devlin raha uueks sarnaseks missiooniks, kuid tal on plaanis mõned muudatused – panustada rohkem elektroonikasse ning värvida kõvakettad fluorestseeruvalt oranžiks.